Eesti keeles öeldi vanasti: paks laps – ilus laps. Eks kunagi sõja- ja näljaaegadel, kui süüa sai nii, et vaevu püsis hing sees, mõjus iga vähegi priskem ja toekam isend kaunina, sest hea toitumus viitas ka tugevale tervisele. Tänapäeva heaoluühiskond on viinud inimese nautlemisest ja ülesöömisest tingitud haigusteni ja probleemiks on saanud üha kasvav ülekaaluliste laste arv. Lisaks pole üldse oluline inimese füüsiline tugevus tööloomana adra taga. Terveks ja ilusaks peetakse pigem sportlikku, missivõistluse võidavad saledad ja modelliks kõlbavad kõhnad. Sestap kohtume me nüüdisaegses sõnaraamatus sihvakate, nõtke keha, peenikeste säärte ja prinkide rindadega naiste ja laiaõlgsete musklis meestega. Kui eelmises seletussõnaraamatu versioonis naised vatravad, vadistavad, räägivad teisi taga ja klatšivad, siis praegu näitab andmebaas, et naised saavad, peavad, tahavad ja ütlevad. Meest otsitakse, leitakse ja süüdistatakse, naist ka armastatakse. Nii ema kui ka isa olid ühtviisi head ja hoolitsevad, aga isa võis olla ka karm, vali ja nõudlik. Tänapäevane andmebaas näitab, et isa on kallis, armastav või rikas, ema küll kallis, aga ka murelik, imetav või töötav.
Mõned asjad näivad püsivat. Köögis toimetab endiselt enamasti ema, naine, perenaine – eelmises seletussõnaraamatu versioonis oli siiski üks mees kööki eksinud näitelauses Jaan askeldas köögis – pisut saamatult ning meheliku abitusega. Poliitikud on ikka korrumpeerunud ja äraostetavad, aga ka targad, ausad, kavalad ja mõjukad. Läbi aegade on keegi kimpus joodikust mehega. Joodikust isa on kaks korda sagedam nähtus kui joodikust ema.
Põhjanaabritest leksikograafid on tundlikumad, eriti naissoo suhtes: peatselt ilmuvas eesti-soome sõnaraamatu näitelauses ei lähe paksuks mitte tüdruk, vaid onu.
