Myrakas vestab: kolme musketäri lugu

Üllar Myrakas Priks Foto: Elmo Riik

Peeter, Mark ja Virgo on täitsa normaalsed tüübid. Tõelised musketärid. Ja kõik tänased noored on samuti.

Elas kord üks poiss nimega Juhan. Või Indrek. Ei, teeme hoopis Peeter. Peeter oli selline täitsa okei põngerjas. Kärutas vabal ajal oma mürkrohelise kokukaga kodu ümbruses ringi, ehitas põõsas vibusid või voolis plastiliinist stuntman’e, keda siis spordipüssi padrunitest välja raputatud püssirohu abil koos mõne vana Norma mänguautoga õhku lasta. Sellised süütud mängud.

Sõpru oli Peetril vähe, aga jumal tänatud, ka need olid täiesti mõistlikud sellid. Üks, ütleme Virgo, oli kõik oma kassetid Pet Shop Boysi loomingut täis salvestanud ja silitas enne uinumist aknast sisse piiluva kuu kahvatus valguses Neil Tennanti postrit. Ta ei teadnud siis veel, et vanema venna muusikakogu kroonivad Marillion ja Jethro Tull on veel ägedamad pundid. Või seda, et ta on gei.

Peetri teine kamraad, Mark, oli ülevoolava kunstnikuanniga ninja. Jajah. Enamiku ärkvel oldud ajast pühendas poiss koolivihikutesse UFO-laevade joonistamisele ning kui selg sirutamist tahtis, ilmusid ranitsast välja vanaema harjavarre juppidest tehtud koodid, millega treeningute käigus nii mõnedki maitsetud lambikuplid oma kuulsusetu lõpu leidsid