Juhtkiri: tselluloositehase õppetund

Emajõe ääres kavandatava tselluloositehase vastane toimunud pikett «Emajõe kett» Foto: Artur Laugamets / Tartu Postimees

Kui Eesti poliitikud, nagu Jevgeni Ossinovski, Kadri Simson või Urve Palo, oleksid tuulelipud, mitte inimesed, siis suudaksid nad konjunktuurile vastavalt pöörduda tuhandiku kraadi täpsusega. Vähemalt viimastel päevadel, kui võimupoliitikud on võistelnud, kes suudab tselluloositehase asjus teha nõtkema poliitilise spagaadi, võib selline mulje jääda. Kuni viimase hetkeni on valitsus tehase rajamist toetanud. Teistest erinevalt on peaminister Jüri Ratas säilitanud talle omase kass Leopoldi hoiaku. Kuid oodata Jüri Rataselt vastuhakku selles küsimuses või selgeid ja otsustavaid seisukohti mõnes teises on umbes sama kui vaadata mõnda lastesaadet ja oodata, et selles näidataks metsikut striptiisi.

Tänaseks on selge, et tehast Emajõe äärde ei saa ega tohi tulla. Selles küsimuses on liiga palju vastamata küsimusi. Aega nendele vastamiseks on olnud piisavalt, kuid järelikult ei ole neil, kes vastama pidanuks, vastuseid või on neil mugavam nende andmisest kõrvale hiilida.

Võitlus tselluloositehase poolt ja vastu kujunes äärmiselt emotsionaalseks ja loosunglikuks. Ratsionaalsetest diskussioonidest tselluloositehase rajamise ümber ei kukkunud tegelikkuses midagi välja. Argumentide, faktide ja järelduste asemel olid karjed, pisarad ja hirmutamine. Tselluloosivabriku pooldajate ja vastaste vahel toimunu meenutas ennem suurt ja inetut peretüli kui ühiskondlikku debatti. Ilmselt on meil selles vallas veel palju õppida.

Loodetavasti suudab Eesti ühiskond tselluloositehase-juhtumist midagi edaspidiseks õppida. Öeldakse ju, et tark õpib teiste vigadest. Seesuguseid olukordi suurarendustega tuleb tulevikus tõenäoliselt veel ette.

Ratsionaalsetest diskussioonidest tselluloositehase rajamise ümber ei kukkunud midagi välja. Argumentide, faktide ja järelduste asemel olid karjed, pisarad ja hirmutamine.

Elus tuleb leida kompromisse. Tulevikus tuleb osata otsida ja leida kompromisse majanduslikult kasulike suurprojektide asjus. Viimaste näitajate järgi hakkame majanduse arengus maha jääma ka oma lõunapoolsetest naabritest Lätist ja Leedust.

Viimase pooleteise aasta jooksul on Ratase valitsus majanduspoliitikas teinud ebaõnnestunud käike, eriti mis puutub maksudesse. Ühes eelkäijate möödalaskmistega kahandavad need Eesti konkurentsivõimet võrreldes naabritega. Tagajärjeks võib piltlikult öeldes olla see, et ühel päeval läheb peale maksude Lätti ka Eesti majandus.

Kui Eesti ametnikud ja poliitikud räägivad praegu eelkõige oma tublidusest ja vajadusest hoida status quo’d, siis Läti ja Leedu omad kõnelevad viimasel ajal, eriti seoses euroraha kadumisega, vajadusest reformide järele, maksusüsteemi efektiivsemaks muutmisest, avaliku sektori kulude kärpimisest ning konkurentsivõime tugevdamisest.