Kristiina Baum: olen Rootsis oldud aastaga rohkem arenenud kui kodumaal viimase 18 aastaga

Kristiina Baum. Foto: Toni Läänsalu / Postimees

Arvamusportaali kolumnist Kristiina Baum kirjutab, miks ta soovitab eestlastel Rootsi tööle minna. 

Eestlane on tragi, aga liiga truu oma riigile. Tema agarus võiks rohkem väljenduda näiteks selles, et ta välismaale tööle läheb.

Minu tuttav on kümmekond aastat Soomes firmat pidanud ja otsustas nüüd kotid kokku pakkida. Aitab. Töötavaid eestlasi saadab tema sõnul naaberriigis halb maine ning ta ei jaksa enam soomlastele vastupidist tõestada. Eestlased joovad, ei ilmu tööle, petavad, varastavad ja lorutavad niisama. Peamine aur läheb selle peale, et klienti veenda – tema firma nii ei tee, tema töötajad sedasi ei käitu.

Rootsil on selles mõttes eestlastega vedanud, et halvem kiht on Soome maha jäänud ning neis, kes end juba siia vedanud, on natuke enamat. Eestlasi saadab siin pigem hea maine. Nad on hinnatud, sest võrreldes rootslastega oskavad nad tööd teha ega virise. Sisserändajatest on vast vaid Aasiast tulnud odav tööjõud tööandjate seas hinnatum.

Rootsi tööle tulemist ei maksa karta. See on suurepärane koht, kus teadmisi ammutada ja ennast arendada. Rügama siin ei pea, küll peab oskama kollektiivis töötada. See on Rootsi tööelu a ja o. See tähendab sotsiaalsete suhete loomist-hoidmist, pidevaid koosolekuid ning aruteludele ja kokkulepetele järgnevaid analüüse. Siia tööle asudes peab arvestama ELi reeglitest tuleneva meeletu paberimajandusega, aga lõppeks tasub kõik end ära. Ma ei tea, mis jama selle Eesti tööturuga on, aga mina olen siin oldud aastaga rohkem arenenud kui kodumaal viimase 18 aastaga ning sestap ei kavatse ma ilmselt kunagi tagasi kolida. Olen ära harjunud inimeste toetava suhtumisega ja sellega, et alati on, kuhu edasi liikuda.

Vaatamata sellele, et Rootsi on Eestiga võrreldes mitmekülgsem ja siin elab palju sisserändajaid, võib riiki monokultuurseks pidada. Seetõttu tuleb esimese asjana keel selgeks õppida ja tark oleks sellega algust teha juba ligi pool aastat enne kolimist.

Rootsi tööle tulemist ei maksa karta. See on suurepärane koht, kus teadmisi ammutada ja ennast arendada. Rügama siin ei pea, küll peab oskama kollektiivis töötada

Inglise keel tuleb kasuks ainult suhtlemisel, mitte tööülesannete täitmisel. Keele õppimist tuleb investeeringuna võtta ja keelekoolile või õppematerjalile kulutatud raha mitte taga nutta. Hiljem saab ju panustatud aja ja raha kuhjaga tagasi. Mul on siin töötatud aastaga kogutud sukasäärde rohkem kui ma viimase kümne aastaga Eestis töö kõrvalt suutsin säästa. Sestap võite julgelt reisimiseks raha laenata, tagasi maksmisega raskusi ei tohiks tulla. Paljud minu õpilased, noored mehed, käivad osalise ajaga tööl aga saadavad iga kuu kodumaale jäänud isale-emale, õdedele-vendadele raha ning tihti on see pere ainuke sissetulekuallikas.

Ka paberimajandust võib ajama hakata juba mõni kuud enne kolimist. ELi-sisene tööränne on osa suurest bürokraatiaaparaadist ning selle varajane käimalükkamine säästab kuid võõras riigis tühja istumist ja ootamist.

Stockholm Foto: BENGT OLOF OLSSON / BILDHUSET

Lisaks soovitan varakult eluruumi otsima hakata, kuigi selle leidmine võib kohati lootusetu tunduda. Olen täheldanud, et eestlased on üsna agarad Facebooki abi kasutajad ning kuulutusi ikka liigub. Toa hind jääb 400-500 euro kanti, korterit on natuke raskem saada. Eluruumi leidmisel kehtib vaid üks nõuanne – küsi. Küsi sõpradelt, küsi sõprade tuttavatelt ja küsi võõrastelt. Eestlasliku suhtumisega, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, tasub siin pisut ettevaatlik olla.

Rootslased ise midagi juhuse hooleks ei jäta, siin Taara ega jumala abile ei loodeta. Nende usk kuulub sotsiaaldemokraatide juhitavasse riiki. Riik on aga juba aastaid korterikriisi lahendamisega hädas. Mina seisan korterijärjekorras teist aastat, keskmine ooteaeg on veninud 12 aastani.

Siiski. Kui paberid korras, keel algtasemel suus ning toanurk olemas, saab hakata enesearengule mõtlema. Ma usun, et suurim takistus välismaale tööle minekul ongi just mugavus. Kui aga seada vaim valmis, et esimene aasta saabki olema ebamugav, on sellele järgnevat kergem oodata. Eesti on väike riik, Rootsi suur. Eestis on lihtne silma torgata, Rootsis mitte. Sestap peab esialgu lahti laskma soovist olla keegi ning läbi elama aja, mil sind pannakse sõjapõgenike, analfabeetide, odava tööjõu, primitiivsete ja arenguriikidest tulnutega ühte patta. Aga see on vaid korraks. Kõik võimalused taoliste kõrvalt edasi liikuda on olemas. Seda tuleb Rootsile suureks miinuseks panna, et siin ei osata kompetentsi ära kasutada. Rahvastel vahet ei tehta ning kõiki suhtutakse kerge kaastundega ja usutakse, et neid peab aitama.

Rootslased ise midagi juhuse hooleks ei jäta, siin Taara ega jumala abile ei loodeta. Nende usk kuulub sotsiaaldemokraatide juhitavasse riiki.

Rootslased armastavad pabereid. Ja nad usuvad, mis sinna on kirjutatud. Sinisilmsus on nende nõrkus. Tean üht eestlasest koduperenaist, kes sai üsna peenesse restorani peakokaks, sest lasi oma CVs fantaasial lennata. Muidugi polnud tal seda haridust ega kogemust, mida saarel kalju otsas asuv restoran nõudis, ning katsel saadud retsepti nägi ta oma sõnul esimest korda, aga ei lasknud sellistel pisiasjadel end heidutada.

Sellistel hetkedel lööbki eestlase tublidus välja ning selles restoranis said külalised nautida aastaid tolle pärnaka maitsvaid roogasid. Lugu juhtus 90ndatel, viimaste aastate sisseränne on aga rootslased pisut ettevaatlikumaks teinud. Nüüd selline asi läbi ei lähe. Nõutakse eelmiste ülemuste kontakte ning soovituskirju ning paari eelnevat bossi on tark eelnevalt välismaakõne eest hoiatada.

Rootsi prints Carl Philip külastamas välitöödel Rootsi immigrante. Foto: Anders Wiklund/TT / TT NEWS AGENCY

Rootslase loomust on raske muuta ja tema võtab sisserändaja harva tööle. Kui, siis ajutiselt või lihttööliseks. Kindel võib aga olla, et kui tööandjale endast hea mulje jätad, jääb ta sinuga ühendust hoidma. Mullegi tulevad veel aasta hiljem kõned ühelt, kes palub, et ma mõnd keelekursust tegema läheksin.

Nagu mainitud, ei tohiks eestlase tublidus teda pikalt tööta jätta. Minul võttis esimese töö leidmiseks vähem kui kuu. Pragu on Stockholmis ligi 9000 vaba töökohta, suvi on aga tulemas ning see arv hooajatööde tõttu tõusmas. Eestlane peab mõtteviisist «teen kaheksa tundi päevas tööd, 30 minutit lõunatan ja viis mintsa pissipaus» lahti laskma. Siin peab õppima rahulikult võtma – viis tundi teed tööd, tunni lõunatad ja ülejäänud aja lood ja hooldad suhteid.

Kes tuleb siia sõpru otsima, peab aga pettuma. Rootslane naljalt end pakkuma ei tule ja kel peale 20 siin elatud aastat on paar rootslasest sõpra, võib väga uhke olla. Üks mu õpilane ütles tabavalt: siia kolides hoiatati meid, et rootslased on jahedad ning nende naha alla pole kerge pugeda, aga ma nii ei arva. Jah, neil on elu kaks kuud ette planeeritud ning uued tutvused ei mahu kalendrisse ära, aga kui nad juba suhte loomist alustavad, siis ehitavad nad seda tasa ja targu üles. Vastupidi lõunamaalastele, kes on väga avatud, aga jäävadki erinevalt rootslastest üsna pinnapealseks.

Kes ikka veel siia tööletulekus kahtleb, võib ju mõtelda, et kodumaa tööturg vajab ajakohastamist ning uutmoodi suhtumist, mida peale paari võõrsil oldud aastat külvama minna.

---

Kristiina Baum töötab Rootsis täiskasvanute keeleõpetajana. Eestis on ta keeletunde andnud põhikooli õpilastele. Rootsiga on ta tihedalt seotud 1991. aastast alates. Samuti on ta üle kümne aasta töötanud ajakirjanduses, eeskätt raadiokanalites, nagu näiteks Kuku, Vikerraadio, Tartu Pereraadio, aga ka Lidingö raadio Rootsis. Veel on ta kaks aastat tegutsenud reporterina maakonnaajalehes Sakala. Hariduselt on ta bioloog.