Airis Meier: kodanik võib elada üks päev korraga. Valitsejad ei tohi

Airis Meier
, Euroopa Parlamendi ALDE fraktsiooni nõunik kultuuri-ja hariduse komisjonis
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Airis Meier.
Airis Meier. Foto: Erakogu

Minu arvates toimub elanikkonna sunniviisiline õnnelikuks ja terveks tegemine valituse poolt heakskiidetud meetodite abil, kirjutab Euroopa Parlamendi ALDE fraktsiooni nõunik kultuuri-ja hariduse komisjonis Airis Meier. 

Kodanikuks olemise rõõmud ja mured on osa tavalisest igapäevasest rutiinist. Riigi roll on teha nii, et rõõmu oleks alati rohkem. Hiljutised kodaniku elu mõjutavad ning lausa suunavad otsused aga toovad naeratuse asemel heal juhul üllatuse näole.

Tasuta bussisõit, mis transpordi vajaduse eesmärki tegelikult ei täida. Riikliku tähtsusega suurinvesteering Tartus, mille plusspooli kohalikud leida ei suuda. Astmeline maksusüsteem, mis lillelise pensioniea asemel ähvardab aasta lõpus hoopis ilusa miinusmärgiga jõuluüllatuse tuua. Näiteid on veelgi. «Mis toimub?», küsivad kodanikud. Paljudel neil on veel eelmisest sürpriisist nähtavad labakäe jäljed otsa ees (facepalm).

Mis siis ikkagi toimub? Minu arvates toimub elanikkonna sunniviisiline õnnelikuks ja terveks tegemine valituse poolt heakskiidetud meetodite abil. Ja kui need meetodid mõnele kodanikule meeltmööda ei ole või ei ole meetodite efekt piisavalt tugev, olgu siis kodanik pealegi õnnetu (edasi). See meenutab natuke eelmisel sajandil viljeletud õilsa kommunismi filosoofiat, mille järgi indiviidi isiklikud eelistused on vaid takistuseks teel kollektiivse õnneni.

Ilma ühelegi teaduslikule artiklile viitamata julgen väita, et tänapäeval sellise filosoofiaga kaugele ei sõua. Ei äris ega ka poliitikas. Hiljuti valiti taas Eesti ihaldusväärseimat tööandjat ning parimat ettevõtet. Pärjatud ettevõtteid iseloomustab muuhulgas kaasav juhtimisstiil ning seda nii oma töötajate kui ka klientide suhtes. Tänapäeva kodanikel on toetudes organisatsiooni reputatsioonile ja avatusele jõudu suunata selle käekäiku ja mõjutada avalikku arvamust 

Miks peaks see olema teisiti poliitikute, parteide või valitsuse osas? Ei peakski.

Aga kas kaasav valitsemine on üldse võimalik? Analüüsime üldise definitsiooni põhjal: kaasavat valitsemist iseloomustab otsuste tegemise protsess, mis kaasab võimalikult paljusid huvitatuid ning puudutatuid sidusrühmasid, olgu need siis organiseerunud või mitte, eesmärgil saavutada võimalikult laiapõhjaline otsuse tunnustamine, mis omakorda aitab kaasa nende otsuse hilisemale rakendamisele.

Alati pole võimalik leida lahendust, mis rahuldaks sajaprotsendiliselt kõiki osapooli. Oluline on see, et nii-öelda kaotajaks jäänud osapoolele on selge, miks siiski ühte- või teistpidi otsustati.

Tähelepanu! See ei tähenda, et kõik kodanikud ning organiseerunud sidusrühmad peaksid tehtud otsusega nõustuma. Oluline on protsess ise. Oluline on, et inimesi on kuulatud, nende probleeme on lahatud, riske on maandatud ja on proovitud leida lahendus.

Alati see ei õnnestu ja pole võimalik leida lahendust, mis rahuldaks sajaprotsendiliselt kõiki osapooli. Oluline on see, et nii-öelda kaotajaks jäänud osapoolele on selge, miks siiski ühte- või teistpidi otsustati.

Ratsionaalne argument on see, mis toob rahu eri huvigruppide vahele. Ratsionaalse argumendi esiletoomine aga eeldab avatud suhtlemist. Kusjuures avatud suhtlemine ei ole ühepoolne kogu informatsiooni edastamine vaid ka teise poole kuulamine ning argumentide kaalutlus. See, mis toimub praegu Tartus puidurafineerimise tehase planeeringu ümber, on minetanud igasuguse ratsionaalsuse ja on vaid mõlemapoolselt emotsionaalne debatt. Kusjuures oluline ei ole see, kas ollakse tehase vastu või poolt vaid see, et hetkel Tartu inimesed tunnevad, et neist on lihtsalt üle sõidetud ja enamgi veel - see jätkub.

Parem ei ole ka situatsioon tasuta maakondliku bussitranspordiga. Päris mitmed omavalitsused nendivad, et peavad tegema tasuta bussitransporti otsuse sunnivalikul. Elanike tegelike soovide ja vajadustega arvestamine on jäänud poliitilise programmi rataste vahele. Rahvalt mitte mandaati küsitud otsuste tuim läbisurumine ei ole hea valitsemise tava kohane vaid on lühinägelik, lõhestav ja ennasthävitav.

Nagu näha ka vabariigi valitsusele antud toetusprotsentidest, hetkel neil «parima valitsuse konkursil» pjedestaalile asja ei oleks. Kodanik võib elada üks päev korraga. Valitsejad ei tohi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles