Sirje Niitra.

FOTO: Peeter Langovits

See võiks olla sõnum, mida kollast linti rinnas kandes levitame, olgu see lint siis kodus kättesattunud kollasest riidest oma kätega meisterdatud, välisministeeriumi või presidendi kantselei jagatud või hoopis poest ostetud.

Ma ei tunne isiklikult kedagi vangistatud ratturitest ega nende omastest, kuid ka minul on umbes sama vana poeg – õnneks turvaliselt kodus. Aga ma mõistan, et üha pöörasemaks muutuvas maailmas võib ükskõik mis juhtuda meist ükskõik kellega kus iganes. Ja seetõttu peame kokku hoidma ning üksteist toetama.

Igal hommikul keeran raadio lahti lootuses, et ehk vahepeal on laekunud uudiseid meie seitsme poisi kohta. Sageli taban ennast mõtlemast, kuidas neil seal on ja kaasa tundmast teadmatuses vaevlevatele omastele. Kollast linti kandes tahame öelda, et oleme teiega, ükskõik kas ja kui palju sellest abi on. Ma ei usu, et Eesti riik on oma kaugel vangistuses viibivad kodanikud unustanud.

Kindlasti teevad asjaga seotud ametiisikud maksimumi, et neid võimalikult kiiremini ja valutult koju tagasi tuua. Eelnevat arvestades oli äärmiselt kurb lugeda netis kümnete kaupa laekunud ilkuvaid kommentaare pealtnäha täiesti positiivsele uudisele selle kohta, et Prisma hakkab kollaseid rinnalinte müüma.

Küll leiti, et need teenivad presidendi tagasivalimise huve, küll seostati lindikesi ameeriklaste, juutide ja homodega, kuni jõuti vabamüürlasteni välja. «Teiste kannatuste ärakasutamine, puhas äriprojekt, äärmine häbematus» ja palju muid inetusi tekitas õõvastust.

Kas tõesti peab ka nii humaanses ettevõtmises tingimata negatiivset otsima? Tõsi, lindi hind on 79 senti tükk ja ehk on seda tõesti pisut palju. Kuid ei tasu unustada, et need on tellitud Lipuvabrikust, kust kindlasti neid niisama ei antud. Pealegi kulub lintide valmistamiseks nii materjali kui ka tööjõudu.

Miks peakski üks äriühing neid tasuta ära andma? Mis ei tähenda, et keegi ei võiks mõnel üritusel tõepoolest neid ka puhtast heategevusest, oma kulu ja kirjadega jagada. Usun, et Prismale polnud see siiski puhas äriprojekt, vaid natuke ikka ka aate- või, kui soovite, siis maineküsimus.

Kindlasti saab neid kollaseid lindikesi nüüd linna peal veidi rohkem olema. Siinkohal kutsungi üles kõiki endale säärast rinnalinti muretsema. Enam ei saa ju öelda, et neid võtta pole. Mina tegin endale ja mehele need lindid ise ja me kanname neid uhkusega.

Kuulsin, et ühe ettevõtte avalike suhete juht oli ostnud poest terve rulli kollast linti, et seda nüüd oma töökohas jagada – kah kiiduväärt ettevõtmine. Olukorras, kus tundub, et midagi teha ei saa, saab midagi ometi teha. Ühe Liibanonis vangistatu isa, Jüri Käosaar ütles selle kohta napilt: «Iga tähelepanuavaldus röövitud meestele on positiivne, olgu või seelapsikuvõitu kollane lint.»