Raha. Foto on illustratiivne.

FOTO: Arvo Meeks

Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust muudab palju. Selliseid Euroopa Ühendriike, kus oleksid domineerinud germaani rahvad –Saksamaa ja Suurbritannia eelkõige – oleksid paljud valmis olnud toetama, ladina enamusega ühenduse puhul on tarvis pikemalt mõelda. Need valikud seisavad aga ees millalgi kaugemas tulevikus. Praegu on brittide lahkumise vahetumaks mõjuks see, et lahkub suuruselt kolmas doonorriik – Euroopa ühisesse kaukasse jääb sissemakseid vähemaks. Eestit, kes on per capita olnud seni üks suurimaid Euroopa Liidu subsiidiumite saajaid, mõjutab see otseselt.

Sel eelarveperioodil ehk aastatel 2014–2020 sai Eesti ühisest eelarvest 4,4 miljardit eurot. Sellest 3,5 miljardit läks hariduse, ettevõtluse, transpordi ja inforiigi arendamiseks ning 900 miljonit põllumajandusele. Järgmisel eelarveperioodil ehk ajavahemikul 2021–2027 kaotavad Eesti ja teised Balti riigid umbes neljandiku sellest. Seda on rohkem kui optimistliku tooniga prognooside järgi, mis eeldasid 15–17-protsendist vähenemist, samas oluliselt vähem kui kõige mustemate stsenaariumite järgi, mille kohaselt võinuks Euroopa rahastus väheneda kuni poole võrra.

Uus eelarveperiood näitab esimest korda seda, et uues, brittideta Euroopa Liidus mängivad rolli Rooma riigi aegsed jõufaktorid, sest kui Balti ning Visegrádi maad kaotavad senisega võrreldes, siis Lõuna-Euroopa riigid, nagu Itaalia, Kreeka ja Hispaania saavad juurde.

See, et rahastus ühisest rahakotist väheneb, oli ammu teada. Möödunud aastal avaldas riigikontroll selle kohta auditi, manitsedes tagajärgedele varem mõtlema. Eesti poliitikute ja ametnike reaktsioon jagunes kaheks. Ühed ignoreerisid seda, teiste sõnad kõlasid kui Paul Misraki 1930ndatel kirjutatud pilalaul: hobused surid ära, mõis põles maha, krahv laskis kuuli pähe, kuid ülejäänus on kõik suurepärane, imeilus krahvinna – rahastus väheneb, kuid elama hakkame tulevikus paremini.

Ühed ignoreerisid seda, teiste sõnad kõlasid kui Paul Misraki 1930ndatel kirjutatud pilalaul: hobused surid ära, mõis põles maha, krahv laskis kuuli pähe, kuid ülejäänus on kõik suurepärane, imeilus krahvinna – rahastus väheneb, kuid elama hakkame tulevikus paremini.

Eurotoetuste vähenemine ei ole maailma lõpp. See tähendab aga, et Eestil tuleb subsiidiumite kahanedes vähendada väljaminekuid taristuprojektidele. Põllumajandustoetuste vähenemine teeb põllumehe elu raskemaks, vähemaks jääb ka ressursse inforiigi ja ettevõtluse arendamiseks. Pole välistatud mõne taristuprojekti katkemine lähitulevikus ning ilmselt peab kapremonti vajav e-riik ajama läbi ilma selleta.

Näiteks ettevõtteid, kes kriisi edukalt üle elavad, on laias laastus kahte tüüpi: need, kel veab, ja need, kes olid valmistunud. Kui me juba teame, et meil veab, siis pole mõtet aega raisata ja targem on sõita lähimasse kasiinosse. Kui me selles aga kindlad pole, siis on targem mõelda, mida me tulevikus pihta hakkame.