Pamela Maran.

FOTO: Erakogu

Kui tahad kiiremat teed õnneni, siis tõesti otsi õpetaja, kes annab sulle tööriistad. Aga need tööriistad ei ole sellised, mis asuvad karvaste hommikumaatarkade püksis, kirjutab joogaõpetaja Pamela Maran.

Tšakrate süsteem on aastatuhandeid vana nii hinduismis kui ka budismis. Iga joogaõpetaja peab baaskoolitusel läbima õpetuse, mis kätkeb seitsme põhilise energiakeskuse filosoofiat. Õppisin minagi Tais ja Indias, kuidas neid sanskriti keeles nimetatakse, mida need tähendavad ja kuidas tšakraid avada.

Kui kristlaste pühatekst on Piibel, siis joogarahval Patandžali joogasuutrad. Patandžali järgi viib «paradiisi» ehk valgustumiseni kaheksajäsemeline tee, kuhu kuuluvad eetilised standardid, enesedistsipliin, sisekaemus, hingamisharjutused, keskendumine, meditatsioon jm. Distsipliin ja puhta tee järgimine äratab lülisamba põhjas suikuva kundalini ehk energia, mis peaks tõusma läbi tšakrate ehk energiakeskuste viimase ehk kroontšakrani, millele võib järgneda valgustumine. Valgustumises ehk samadhis sulavad fookuspunkt ja «ise» üheks, tekib tõeline side kõiksuse ja kõige elavaga. Selleni viib üksnes enda tehtud töö, keskendumine ja praktika. Kundalini liigub tšakrasse altpoolt üles ja nii avaneb tšakra. Ükski tšakra ei saa avaneda enne allpool asetsevat energiakeskust ja mitte ükski tšakra ei avane kellegi posimise, veel vähem häbeme näppimise peale.

See on väga ülevaatlikult ja lihtsustatult tšakrate süsteem joogafilosoofia järgi ja seda on oluline kõigil teada, et mitte langeda rahamaiaste või veelgi tumedamate mõtetega soolapuhujate võrku.

Veelgi olulisem oleks teada seda, et tšakrate süsteemi pole teaduses siiani veel suudetud tõestada. Teaduse järgi pole tšakraid, kundalinit ja valgustumist olemas. Olen küll sadu tunde mediteerinud ja püüan leida põnevatele väljakutsetele vastuseid, kuid tšakrate olemasolus kahtlen tänini. Sel põhjusel ei õpeta ma oma õpilastele tšakrasüsteemi ja ma ei räägi ka treeningutel energeetilistest «lukkudest», südametšakra avamisest, kolmanda silma surumisest maapinnale puhkeasendis või muust kahtlasest, mida ei tunnista teadus ega ka minu kogemus. Loomulikult olen ma valmis meelt muutma.

Huvitav, et me usume pimesi seda, mida asjatundja staatusesse tõstetud räägivad. Ka Vikerraadio võttis pärast Igor Mangi skandaali kommentaari nõid Alisalt kui tšakraeksperdilt. Võib-olla tuleks meil hoopis pöörduda rohkem teadlaste poole, et selgitada fenomene, mille lõksu inimesed langevad?

Minu sõnum oma õpilastele ja lugejatele on üks – sina ise vastutad oma elu eest, sina ise saad seda muuta paremaks või halvemaks. Kui tahad kiiremat teed õnneni, siis tõesti otsi õpetaja, kes annab sulle tööriistad. Aga need tööriistad ei ole sellised, mis asuvad karvaste hommikumaatarkade püksis. Need on ainult sõnas ja mõttes edasi antavad juhised, millega ainult sina ise saad tööd teha.

Ükski horoskoop ei määra su tulevikku, ükski puudutus, kristallituba, kivikene ei määra jäädavalt sinu heaolu. Ainult need hetked, kus sa pead tegema ise tööd, ise pingutama, ise higistama, ise lahti mõtestama – need arendavad sind päriselt.

Vahel soovin ka mina, et keegi viibutab võlukepikest (ja mitte SEDA kepikest) ning kõik laheneb iseenesest, mu tšakrad avanevad ja mind tabab valgustus. Kuid enamjaolt on mul suur rõõm, et õnn ja rahulolu saabub tööd tehes ja vaeva nähes. Sest kui kõik oleks nii lihtne – kui suur ja püsiv väärtus sel tegelikult oleks?


Pamela Maran on lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja suhtekorralduse alal ning magistriõpingud Tallinna Ülikoolis televisiooni toimetaja erialal. Ta on õppinud Tais ja Indias joogaõpetajaks, juhendades Eestis ja välismaal treeninguid ning meditatsioone. Maran on ka mitme raamatu autor ja juhib kirjastust Kuldnööbike.