Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

Jennell Vick: kas sa kuuled Yanny või Laurel? Otsustajaks on aju, mitte kõrvad (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Artikli foto
Foto: Pexels / CC0 Licence

Kuigi sõda ma ära hoida ei suuda, saan siiski lahti seletada mõne põhjuse, miks see helifail nii ägedat vaidlust on tekitanud, kirjutab Case Western Reserve’i Ülikooli kommunikatsiooniteaduste dotsent Jennell Vick veebiväljaandes The Conversation

Kõneteadlasena ei osanud ma küll ealeski ette näha, et sotsiaalmeedia ühest tillukesest sõnast nii kihevile läheb.

Mida sa kuuled: Yanny või Laurel?

Hääleta!

See Redditisse postitatud klipp paisus viraalseks ja kuulajate arvamused lahknevad järsult selles, kas arvutihääl ütleb «Laurel» või «Yanny». @AlexWelke säutsus: «Taolised värgid algatavad sõdu».

Kuigi sõda ma ära hoida ei suuda, saan siiski lahti seletada mõne põhjuse, miks see helifail nii ägedat vaidlust on tekitanud. Sisuliselt tugineb see «sõna» mõnele akustikatrikile – ülejäänu on juba sinu ja miljonite teiste Twitteri kasutajate ajutöö vili.

See spektrogramm näitab helisagedusi «Yanny» / «Laureli» klipis.
See spektrogramm näitab helisagedusi «Yanny» / «Laureli» klipis. Foto: Jennell Vick, CC BY-ND

Minnesota Ülikooli kõne- ja keeleuurija ning professor Benjamin Munson tegi tänuväärse analüüsi selgitamaks, mil moel võib nimetatud akustiline fail kuulajaid viia ühele kahest pakutud järeldusest. Tema spektograafiline analüüs näitab, kuidas see helilõik võib segadust tekitada.

Inimeste poolt kuuldu erinevus taandub vaid mõnele võimalusele, millest ükski pole lõplikult kindel. Ilmselgelt on üks krutskilisuse põhjus see, et helifail on arvutiga sünteesitud ja seeläbi erineb ehtsast kõnest. Sarnane lugu on sünteetiliste maitseainetega, mida kohtab maiustuste maailmas – näiteks popkornimaitselised želeeoad, mille maitsvuse osas lahknevad arvamused sama teravalt kui «Yanny»/«Laureli» pusle puhul.

Kahtlemata on kogu säärane segadus võimalik üksnes tänu konsonantidele «Yannys» ja «Laurelis». Inglise keeles on «y», «n», «l» ja «r» häälikud tegelikult kõne kameeleonid: nende morfeemide hääldus sõna sees põhineb eelnevatel ja järgnevatel häälikutel. Seetõttu määratleb kuulaja aju ise nende identiteedi, vastavalt kontekstile. Antud juhul on helist mõned elemendid puudu ja su aju teeb automaatse otsuse ehk toimub interpolatsioon – samal kombel suudad sa mängleva kergusega lugeda osaliselt kustutatud teksti.

Mida iganes su aju «Yanny»/«Laureli» kohta ka ei arvaks, kogu see vaidlus peaks aitama igaühel aru saada, miks on niivõrd raske vestelda kärarikkas restoranis või miks kehvema kõrvakuulmisega inimesed vahel sinu öeldut «valesti» kuulevad. 

Mina suudan parimagi tahtmise juures kuulda ainult «Laurel» tänu fenomenile nimega kategoriaalne taju – selle 1957. aastal esimest korda kirjeldatud ja seejärel lugematute lisauuringute toetatud tähelepaneku iva on selles, et su ajul on kombeks asju kategooriatesse liigitada.

Näiteks mina ei jõua oma abikaasaga kunagi ühele meelele meie diivani värvis (muideks, see on kindla peale roheline, mitte must), kuna ehkki sügavalt tumeroheline värv läheb muidugi lõpuks jooksvalt üle mustaks, siis nendevahelised piirid on igaühe silmis erinevad. Meie küll suutsime saavutada kokkuleppe, et diivan on mustjasroheline, kuid kõne tajumises sellist kompromissi pole. Teadlikku jõupingutust tegemata otsustab meie aju, mida meie kõrvad kuulevad. Kas must või roheline, mitte mustjasroheline. Kas «Yanny» või «Laurel», mitte mingi segu.

Mida iganes su aju «Yanny» / «Laureli» kohta ka ei arvaks, kogu see vaidlus peaks aitama igaühel aru saada, miks on niivõrd raske vestelda kärarikkas restoranis või miks kehvema kõrvakuulmisega inimesed vahel sinu öeldut «valesti» kuulevad. Kõne kuulamine tundub olevat põhioskus, aga kõne mõistmine on tegelikult võrratu vägitükk. Inimesed kasutavad sõnumite tajumisel olemasolevat informatsiooni, mis on vahel puudulik. Meie aju teeb ka ennustusi tuleviku kohta, tuginedes mineviku kogemustele. 

Võõrkeeles kuulamine pakub isegi ladusa keeleoskusega inimesele parajat väljakutset, kuna su aju kasutab mõlemal keelel põhinevaid ennustusi, ent saab ülemäära mõjutusi sinu emakeele kogemustest.

Praegune internetikära rõhutabki just inimaju imetabast, sundimatut ja pidevat tööd.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Endel Valdas

Märksõnad

Tagasi üles