Kadunud nukk. Pilt on illustratiivne

FOTO: SCANPIX

Paljud meist on kuulnud sel aastal Indias toimunud vägistamisest. Tegu oli kohutava sündmusega, mis šokeeris kogu maailma. Ometi usun, et juhtunu tuleks taas luubi alla võtta, et mõista, kui kurvad tagajärjed võivad olla vihkamisel ja sallimatusel, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarun Gidwani.

Asifa, kaheksa-aastane moslemist külatüdruk, langes Kashmiris hindu templis grupivägistamise ohvriks ja suri.

7. jaanuaril 2018. aastal käskis kohalik elanik Sanji Ram oma alaealisel sugulasel röövida Asifa, kes karjatas tihti mehe maja taga asuvas metsas hobuseid.

Koos sõprade abiga meelitati tüdruk hindu templisse, kus Ram palvetas ja elas. Asifa tajus, et midagi on valesti ja proovis põgeneda, kuid üks poistest sai ta kätte, haaras kinni tüdruku kaelast ja lükkas ta pikali. Teine seltskonna liige hoidis kinni ta jalgadest ja surus Asifale ükshaaval valuvaigisteid kurku. Asifa kaotas teadvuse ning noorukid hakkasid teda vägistama. Seejärel peitsid nad teadvusetu tüdruku templiruumi laua alla.

Järgmisel päeval anti talle veel kümme tabletti ja kui intsidendist oli möödunud veel üks päev, kutsusid noorukid oma sadade kilomeetrite kaugusel elava sõbra, et temagi saaks oma iha rahuldada. Poiss saabus Kashmiri ja vägistas Asifa. Kogu protsess kordus mitu korda. Tüdruku keha oli lõpuks seksuaalsest vägivallast sandistunud.

Ram juhendas kaaslasi ja soovitas teadvusetu tüdruku viia metsas asuvasse kraavi, et nii temast vabaneda. Seal avaldas üks poistest soovi Asifat enne tema tapmist veel kord vägistada. Teised nõustusid.

Sanji Ram (keskel), saadetuna korrakaitsjatest, ilmumas kohtusse

FOTO: Scanpix

Pärast järjekordset võigast tegu pani Ram tüdruku pea oma reiele ning kägistas ta riidetükiga surnuks.

Just nii – mitu inimest vägistas tüdrukut terve nädala vältel, talle manustati surmavaid uimastidoose, teda kägistati ja viimaks ta suri.

Pärast seda, kui Asifa oli siit ilmast juba lahkunud, soovis üks politseinikest teda veel kord vägistada. Ja ta tegigi seda. Siis löödi kiviga ta pea katki, et olla ikka kindel, et ta tõesti surnud on.

Avalikku arvamust mürgitavad vandenõuteooriad

Asifa kuulus Jammu ja Kashmiri metsades elavasse bakarwali nomaadikommuni. Kui olete midagi Kashmirist kuulnud, siis ilmselt seda, et tegu on ühe kõige probleemsema piirkonnaga maailmas. Pakistani ja India vaheline geopoliitiline olukord on näiliselt terve igaviku olnud selle piirkonna konfliktialade tõttu äärmiselt pingeline.

Bakarwalid kuuluvad moslemite vähemusrahvuse alla ning selliseid inimesi enamik hindusid ei salli. Vägistamine on üks viisidest, kuidas bakarwalidest lahti saadakse.

Human Rights Watchi aruannetest selgub, et kunagises Jugoslaavias, Peruus, Kashmiris ja Somaalias mängivad vägistamine ja seksuaalne vägivald konfliktides olulist rolli.

Ajaloo jooksul on sadade tuhandete naiste ja laste vägistamine kõikjal maailmas olnud karm reaalsus. Vähemusgruppide naiste terroriseerimine on olnud vastaste taktikaline käik, mille eesmärk on ala vägivaldne okupeerimine, vallutamine või kättemaks. Sellest hoolimata mõistetakse vägistamist kõikidest sõjakuritegudest kõige vähem hukka.

Selle sündmuse juures on veel üks aspekt, mis ohustab ühiskonda aina rohkem. India hing on haigestunud. Kui elujõulises vabariigis midagi sellist juhtub, aktiveerub sotsiaalne immuunsus, rahvas nõuab õigluse jalule seadmist. Just nii läks aastal 2012.

Protestijad nõudmas Asifa surma eest õiglust

FOTO: Scanpix

Jõhkra grupivägistamise järel võitlesid tuhanded noored indialased selle eest, et kehtestataks karmimad seadused, mis tagaks naiste turvalisuse. Asifa puhul protestiti teistmoodi.

Tema koduosariigis Kashmiris mässas osa inimestest kahtlusaluse arreteerimise vastu. Jah, kaitsti süüdistatavat.

Kashmiri avalikku arvamust mürgitavad vandenõuteooriad selle kohta, kuidas kurjategijad ei ole tegelikult süüdi, kuidas tegu on pettusega, millega proovitakse reaalsust moonutada ja süütuid süüdistada. Sotsiaalmeedia lehekülgedel leidsin nimekirja küsimustest, millega taotletakse väidetavalt tõeni jõudmist. Miks tüdruk metsa läks? Kas nii noort last saab vägistada? Kas tüdrukut on võimalik nii kaua peidus hoida?

Küsimine ja tõe otsimine on üks asi, ilmsete faktide varjamine segavate küsimustega on midagi sootuks muud. Pole kahtlust, et Asifa oli jõhkra grupivägistamise ohver. Ka see on selge, kes on süüdi, kõik uurimisagentuurid on üksmeelel.

Ometi levitatakse järjekindlalt ja väsimatult propagandat, et süüdistatavad on ebaõiglaselt sihtmärgiks saanud ja et hindu kogukonda terroriseeritakse. Miks? Tüdruk oli ju moslem. Kuidas saaksimegi uskuda nomaadidest moslemite perekonda? Miks peaksime võtma tõe pähe korrakaitset, kui nende tegevust juhib moslem? Kuidas saab hindu preester kedagi vägistada?

Aastatepikkune paremekstremistlik hindupropaganda selles piirkonnas on pannud paljud inimesed arvama, et olukord on ilmvõimatu – tegu peab olema moslemite vandenõuga.

See viha ei eksisteeri üksnes Indias

Vihkamise ja sallimatuse mõju ulatub kaugele. Me ei suuda märgata kõige kohutavamaid inimestevastaseid kuritegusid. Me ei näe fakte ja oleme propaganda suhtes haavatavad. Isegi kui sõja ohvriks langeb kaheksa-aastane tüdruk, küsime kõigepealt, kas tegu oli moslemiga.

See viha on alati olemas olnud ja see ei eksisteeri üksnes Indias. Saame pidevalt tõendust, et ühiskonnad, kes vihadiskursuse omaks võtavad, ei tunnista vähemusrahvaste vastu sooritatavaid kuritegusid ega püüa neid ennetada.

See, mis Kashmiri osariigis toimub, on islamofoobia käepikendus. Kõik algab näiliselt ohututest sotsiaalmeedias ringlevatest postitustest, milles arutletakse, kas moslemid on olemuslikult problemaatiline grupp, ja lõpeb sellega, et haritud inimesed on nii ajupestud, et kahtlevad Asifa pere väidetes. Ärgem unustagem, et natsiaegses Leedus peksis kohalik mees kümneid juute surnuks ning linnarahvas plaksutas ja hõiskas rõõmust.

Otsime oma hingesügavustest sallimatuse jälgi ja kõrvaldame need veel enne, kui muutume tööriistadeks, millega saavutada ebaeetilisi eesmärke.

Sellisel pretsedenditul vihal on oma poliitiline funktsioon. Masside mobiliseerimine vaenlase vastu on viis, kuidas parempoolsed poliitikud leiavad valimistel toetajaid. Indias toimuv ei erine kuidagi teistes riikides esinevatest tendentsidest. Inimesi juhitakse süstemaatiliselt valele teele, tagamaks, et rahvas hääletab selle poolt, kes nad moslemi vähemusgruppide käest päästaks – ükskõik, kes päästjaks osutub, ükskõik, mis faktidega on tegu.

Just sellepärast usun, et on oluline taas rääkida Asifast ja sellest, kuidas näiliselt haritud inimesed keelduvad uskumast seda, mis tegelikult juhtus. Sellisel õudusel on oma tähtsus ja tähendus.

Tahan, et kardaksime sellise olukorra kordumist. Ainult siis tajume seda, kui taunitav on sõprade ja naabrite levitatav valeinfo. Räägime tõtt seal, kus vale valitseb. Otsime oma hingesügavustest sallimatuse jälgi ja kõrvaldame need veel enne, kui muutume tööriistadeks, millega saavutada ebaeetilisi eesmärke.


Tarun Gidwani on pärit Indiast. Praegu elab ja töötab ta Tallinnas. Ta on õppinud Arendusuuringute Instituudis Suurbritannias ja lõpetanud Tartu Ülikoolis magistriõpingud filosoofias.