See on tore, et Euroopa Parlamendi saadik tegeleb vaat et teadustööga. Brüsseli ja sealsete kabinettide asukate peamine häda on selles, et keegi ei tea täpselt, kes need inimesed on, millega nad seal tegelevad ja kust nad tulevad. Kuid eetikakoodeksiga jändamine on tühi töö. See on umbes sama mõttetu kui keskaegsete skolastikute tööd sellest, kas Kristus naeris elu jooksul vähemalt ühe korra või kui mitu kuradit on võimalik istuma panna nõelateraviku otsa.
Asjad on tegelikult palju lihtsamad. Eesti poliitika läbiv probleem seisneb reputatsiooni mõiste puudumises. Reputatsiooni on võimalik edasi anda matemaatilise valemiga: poliitiku reputatsioon võrdub tehtud töö miinus lubadused korrutatud korralikkusega. Mingeid eetikakoodekseid ega tõekomisjone pole vaja. Ei Keskerakonnas ega teistes Eesti erakondades.
See on bürokraatlik lähenemine, et probleemi korral läheb tarvis mingit paberit või komisjoni, mis probleemi ei lahenda, ent kui ka paremaks ei lähe, saab vähemalt öelda, et näete, me ju proovisime. Kui näiteks Tallinna linnas tassitakse laiali suur hulk maksumaksja vara, siis on eeskätt tarvis selle nähtuse vastu võidelda, mitte üritada avalikkust iga hinna eest jälgedelt eksitada, pidades kodanikke rumalateks ja püüdes neid ringiratast ümber oma sõrme ajada. Miks see valijates pahameelt ja rahulolematust ei tekita on peamiselt küsimus sotsiaalpsühholoogidele.
Eesti poliitika läbiv probleem on reputatsiooni mõiste puudumine.