Mikroskoop.

FOTO: Margus Ansu

Valitsus pole täitnud lubadust suurendada teadus- ja arendustegevuse rahastust 1,0 protsendini SKTst. Selline lubadus on antud Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegias 2014. aastal. Kasv peaks tulema nii riigi kui kohaliku omavalitsuse eelarvest.

Kui strateegias esitati ambitsioonikas eesmärk jõuda sellele tasemele juba 2015. aastal, siis üsna kiiresti lükati tähtaeg aastale 2020. Seda seetõttu, et 2015. aastal vastavat taset ei saavutatud ning 2016. aastal teadusrahastus hoopis vähenes 0,61 protsendini SKTst.

On vähetõenäoline, et 2020. aastaks jõutakse ühe protsendini. Nii on teadus- ja arendusnõukogu rahastuse eesmärke juba tagasihoidlikumaks muutnud ning andnud soovituse hoida rahastust minimaalselt 2017. aasta tasemel kuni 2021. aastani.

Kurss on selge: teadus on oluline, rahastus selleks mitte.

Teadusrahastuse kasv on otsene vahend, mille abil jõuda teadmistepõhise ühiskonnani ja soodustada majandust edendavat innovatsiooni.

Refereerides eelmise presidendi Toomas Hendrik Ilvese aastapäevakõnet: mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii.

Tippteadus on Eesti ühiskonna arengukiirendi. Esiteks on teadus peamine, mille abil leida lahendusi tänapäevase maailma probleemidele, et senine elu saaks jätkuda ja paremaks muutuda.

Teiseks on fundamentaalsel ja rakendusteadusel suur roll majandushüvede loomisel, kui teaduses tehtud läbimurdeid on võimalik panna raha teenima.

Kolmandaks annab teadmistepõhisus võimaluse suurendada Eesti ühiskonna vastupidavust, et vastata moodsa aja nõudmistele. Kui infot on ülekülluses ja otsuseid tuleb langetada kiiresti, saavad üksnes teadmised anda keerulistes vetes navigeerimiseks kindla kursi.

Teadusrahastuse kasv on otsene vahend, mille abil jõuda teadmistepõhise ühiskonnani ja soodustada majandust edendavat innovatsiooni.

Avaliku sektori teadustöö on üks kõige enam konkurentsile avatud töövaldkondi. Seega ei riski Eesti mitte ainult teaduse stagneerumisega, vaid andekate teadlaste lahkumisega riikidesse, kus teadus on rohkem väärtustatud. Teadustegevuse kvaliteedil on mõju ka tudengite ja noorte teadurite otsusele Eestis õppima või tööle asuda, olgu nad siis kohalikud või välismaised talendid.

Teadusrahastuse kasv on vajalik sellise ühiskonna saavutamiseks.

Teadusel peab olema riiklikul tasandil reaalne, mitte ainult sümboolne väärtus. Üksnes nii on võimalik luua tudengi- ja teadlasesõbralik akadeemia, mis ei põhineks teadurite tasustamata tööl. Ilus on rääkida teaduse olulisusest ühiskonna ja majanduse jaoks, aga kui finantseerimine on napp, siis jutuks see vaid jääbki.

Nii annab Eesti käest hoova, mille abil saada jõukaks ja teadusmahukaks riigiks.