Põhja-Korea liider Kim Jong-un ja USA president Donald Trump.

FOTO: AFP / Scanpix

Korea poolsaarel jätkub pinev närvide mäng, nendib Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Kalev Stoicescu.

President Donald Trump teatas 10. mail, et Ameerika ja Põhja-Korea tippkohtumine toimub 12. juunil Singapuris. 24. mail teatas Trump Valges Majas, et tippkohtumine jääb ära ning kahe riigi liidrid võivad edaspidi kohtuda ainult siis, kui esimees Kim Jong-un «valib tee dialoogile ja (reaalsetele) tegudele». Mis juhtus?

Ometi valmistati seda tippkohtumist pikalt ja hoolikalt ette, sealhulgas andsid panuse Lõuna-Korea ja Hiina, ning USA ja Põhja-Korea juhtidelt kõlasid julgustavad noodid. Seda peeti õigusega ajalooliseks verstapostiks. Valge Maja suveniiripoes müüdi koguni selleks puhuks vermitud dekoratiivmünte, mis (küllalt kitšiliku välimuse juures) läksid nüüd järsku odavamaks…

Trumpi ja Kimi tippkohtumine, kui see kunagi toimub, on kindlale tulemusele suunatud. Trump püüdis algul jätta muljet, et ta ei eelda tingimata põhjaliku kokkuleppe sõlmimist ning on nõus ka tühjade pihkudega rõõmsalt lahkuma. Reaalsus on siiski teine, sest Ühendriikide president esitas Põhja-Koreale konkreetse alternatiivi – tuumavaba Korea poolsaar ning suur majandusabi USA-lt (ja Lõuna-Korealt) või täielik isolatsioon, kusjuures USA sõjaline kaart on laual.

Ameerika asepresidendi ja rahvusliku julgeolekunõuniku viited «Liibüa stsenaariumile» ei olnud fopaad või lambist võetud avaldused.

Kindlale tulemusele suunatud tippkohtumist valmistatakse viimse peensuseni ette. See ei saa läbi kukkuda. Kui soovitud kokkuleppetingimusi ei saavutata, lükatakse kogu ettevõtmine edasi või jäetakse hoopis ära. Singapuri kavandatud tippkohtumine ei ole selles mõttes erand.

Ameerika esitas avalikult oma tingimused, kuid Põhja-Korea võis kokkuleppe hinna liiga kõrgeks kruvida. Pakutust suurema majandusliku ja/või rahalise abi üle võib läbi rääkida, samuti majandussanktsioonide lõpetamise üle, kuid võimalik nõue USA vägede täielikuks lahkumiseks poolsaarelt ei ole kindlasti Washingtonile ja Soulile vastuvõetav.

Teisalt, tekkinud probleemi konks võib siiski olla seotud president Trumpi otsusega sisuliselt välja astuda Iraani nn 5+1 kokkuleppest. Kim küll hävitas «täiesti korras» Punggye-ri tuumapolügooni, kuid paljude vaatlejate arvates oli see juba pärast eelmise aasta 3. septembri vesinikupommi ülivõimsat katsetust kasutuskõlbmatuks muutunud. Kimil võib olla piisaval hulgal küllalt suure võimsusega tuumarelvi, mis sobivad Põhja-Koreas seni välja arendatud kandjatele ehk rakettidele, mistõttu tal pole enam tarvis neid katsetada. Iraani diili rikkumine Trumpi poolt võis panna Kimi kõhklema, vaatamata tema varasematele avaldustele ja žestidele.

8. mail toimus kaks tähelepanuväärset sündmust. President Trump tegi ametlikult teatavaks oma otsuse Iraani kokkuleppe suhtes ning Hiina president Xi Jinping kohtus Kimiga Dalianis, Kirde-Hiinas. Võib arvata, et Hiina president oli Trumpi otsuses sajaprotsendiliselt kindel ning püüdis Põhja-Korea liidrit ühel või teisel viisil mõjutada.

Kas Xi pigem süvendas Kimi kõhklusi, võimendades nõnda Trumpi Iraani-otsuse negatiivset mõju? Või püüdis ta Kimi rahustada ning veenda kokkuleppele minema? Viimane on vähem tõenäoline, isegi kui USA-Hiina suhted said hiljuti näiliselt silutud mahuka kaubanduskokkuleppe abil. Ameerika ja Lõuna-Korea ühised sõjalised õppused aprillis Põhja-Korea juhti tavapärasel viisil ei ärritanud.

Siiski, mai keskpaigas pidas Kim vajalikuks katkestada suure entusiasmi saatel Lõuna-Koreaga alustatud kõnelused ning ähvardada Singapuri tippkohtumise ärajätmisega, tuues põhjenduseks järjekordsed USA ja Lõuna-Korea õppused, kuigi Pentagon tõmbas mõnevõrra tagasi (ära jäeti strateegilise õhuväe õppused).

President Trump saatis Kimile omaenda keelepruugis koostatud kirja, mida igaüks võib hinnata, kuidas soovib, kuid Ameerika asepresidendi ja rahvusliku julgeolekunõuniku otsesed viited «Liibüa stsenaariumile» ei olnud fopaad või lambist võetud avaldused. Tegemist on taktikalise mänguga, mille abil visati pall jälle õhku. Kimil on veel peaaegu kolm nädalat aega, et palli haarata ning teha Singapuri tippkohtumine taas võimalikuks, 12. juunil või veidi hiljem.

Tundub, et kahe suure egoga liidri – Trumpi ja Kimi – taustal muutub üha nähtavamaks võimuka Hiina presidendi kuju, kes on tegelik telgitagune niiditõmbaja. Tegelikult ei ole edaspidi miski välistatud. Küsimus on pigem selles, kas osaliste huvidel ja tingimustel juba on ühisosa ning kui suur see võib olla. «Mööda lastud võimalus,» nagu Trump ennast väljendas, ei pruugi olla pöördumatu, kui Hiina sekkub otsustavalt kokkuleppe sõlmimise kasuks. Võib-olla tahab Xi Trumpile näidata, kes on kellest rohkem sõltuv.