Georgi Beltadze: kas või Susivald

Projektsioon Gruusia lipust Foto: SCANPIX

Gruusia tähistab täna omariikluse sajandat aastapäeva. See on sobiv hetk kummutada ringlevaid müüte, mis käivad juubilari nimega kaasas.

Miskipärast arvatakse, et rahvusvaheliselt rohkesti kasutusel olev Georgia on kas tuletatud kreekakeelsest sõnast georgos, mis tähendab maaharijat, või et see on austusavaldus pühale Jürile. Tõepoolest, viimane on sügavalt usklikul maal kuulus pühak. Sellele viitab kas või nime Giorgi menukus. Ka pika ajalooga riigilipul on seos mainitud tegelasega. Samuti ei saa mööda vaadata tõigast, et mägise lõunamaa pind on viljakas. Ent enamiku ekspertide arvates on nimetus teisiti kujunenud.

Alustagem sellest, et grusiinid kutsuvad oma riiki teistviisi kui muu ilm. Neil on Sakharthvelo, mis tähendab «maa, kus elavad kartvelid». Kartvelite puhul on tegemist muistse gruusia hõimuga, kes paiknes riigi tänases kesk- ja idaosas. Alles kõrgkeskajal hakati terve piirkonna elanikke nii mainima. Kust muinasrahvas aga nime sai, on siiani mõistatus. On pakutud, et müütilise Kartlosi järgi või et sel on seos indoeuroopa keeltega ja puudutab aeda.

Kuna Gruusia on ida poolt rohkem avatud maastikuga, on olnud just Iraani kandiga tugev kultuuriline kontakt. Meie aja järgi esimese aastatuhande alguses hakkasidki läheduses paiknevad pärslased kartvelite ala kutsuma sarnase tüvega Kortistaniks. Mägilaste vastu peetud sõdade tõttu see aga muutus.

Nimelt olid Kaukaasias vanasti soed kõrges aus. Neid peeti toona pooljumalateks. Kui võsavillemid said kellegi käe läbi surma, siis polnud suurtest matustest pääsu. Usuti, et neil on vägi. Seetõttu hakati kodustatud koerlasi ka sõjapidamises kasutama. Tihti läksid kuningad hundipeast tehtud peakattega lahingusse.

Aja jooksul mugandus Kortistan Gurdžistaniks (gurg tähendab keskpärsia keeles hunti). Nii kutsuvad pärslaste järeltulijad iraanlased, aga ka araablased ja türklased mägismaad tänini samamoodi. Ja sealt on tulnud vene keele kaudu ka siia nimevorm Gruusia. Sõimuga, nagu on väidetud, ei ole tegelikult pistmist. Sest vanades slaavi kirjutistes osutatakse välismõjudele tuginedes gursi’dele.

Arvatakse veel, et just pärslaste mõjutusel võtsid vanad kreeklased kasutusele nime Georgia. Enne seda tunti osa piirkonnast – kartvelite maad – Ibeeria ja rannikuäärset ala Kolchise nime all. Ilmselt helleniseeriti Gurdžistan Gurgiaks või Gorgiaks.

Kuna Kaukaasia ruum oli Vana-Kreekas tuntud kui viljakas maa, mugandati algset varianti veel ehk Georgiaks. See ei olnud mingi juhus, sest kreeklased tegid pärslastelt laenatud nimedega sageli nii. Näiteks enne oli Must meri kreeka keeles Pontos Axenos (võrdluseks proto-iraani axšaina – «tumedat värvi») ehk külalislahkuseta meri, hiljem oli see aga Euxeinos Pontos, mis tähendab juba külalislahket merd.

Nii peaks Georgia nime päritolu klaar olema. Et tegemist ei ole Jürimaaga. Kuigi ühelgi grusiinil ei tohiks selle vastu midagi olla. Üldsegi, kogu loo valguses ei tundu ka see väär, kui keegi hakkab Gruusiat kutsuma kas või Susivallaks. Või Kartvelimaaks. Maitseküsimus.