FOTO: Pexels / CC0 Licence

Sageli küll väidetakse, et huumor võib meie elupäevi pikendada, kuid tegelikult on uurimused jõudnud hoopis vastupidisele järeldusele, kirjutab Aberystwythi Ülikooli psühholoogia lektor Gil Greengross veebiväljaandes The Conversation

Laialt levinud arvamuse kohaselt on huumor tervisele kasulik. Huumor ja naer pidavat turgutama kõikvõimalikke tervisenäitajaid. Väidetavalt aitab korralik naerupugin valu vaigistada, immuunsüsteemi tugevdada, teeb südamele head ja alandab vererõhku.

Uurimused huumori ja naeru heast mõjust tervisele on siiski andnud vastandlikke tulemusi, enamik väiteid on osutunud põhjendamatuks või siis vähemalt liialdatuks. Kõige üksikasjalikumad uuringuülevaated huumori ja tervise kohta näitavad tavaliselt üksnes üürikest valu leevendumist tänu kokkupuutele huumoriga – näiteks komöödiafilmi vaadates – või seda, et huumor pelgalt aitab haiguse sümptomeid mahendada. Senini pole ükski uurimus veenvalt näidanud, et huumor võib aidata inimesel raskest haigusest paraneda.

Üks võimalus huumori ja tervise suhte uurimiseks on vaadelda nende inimeste tervist, kes kasutavad huumorit osana oma tööst: näiteks improvisatsiooni- ja stand-up koomikud. Muideks, nad mitte ainult ei kasuta huumorit oma elukutse juures, vaid evivad ka kõrgeimat huumorivõimet. Nii et kui huumor teeb tervisele head, siis peaks just koomikud sellest kõige enam kasu lõikama.

Surnud papagoi*

Sageli küll väidetakse, et huumor võib meie elupäevi pikendada, kuid tegelikult on uurimused jõudnud hoopis vastupidisele järeldusele. Uurijad avastasid, et koomikud ja humoristid ning ka tõsise žanri meelelahutajad surevad tegelikult varem kui teised kuulsused, kes pole meelelahutajad. Ühes uurimuses tõdeti sedagi, et kõigi aegade edukaimate Briti koomikute suremuskordaja oli kõrgem kui vähem edukate oma. Teises uurimuses leiti, et stand-up koomikud surevad üldiselt nooremana kui komöödia- või draamanäitlejad.

Need uurimused olid siiski mõnevõrra piiratud, kuna esimene hõlmas ainult meeskoomikuid ja neistki oli enamik juba surnud. Lisaks võib kõige kuulsamatele koomikutele keskendumine erapoolikust tekitada. Kuulsused elavad sageli väga ebatervislikku elu ja need koomikud võisid surra ka komöödiast või huumorist sõltumatuil põhjustel nagu rohke purjutamine, suitsetamine või uimastitarbimine.

Mina ja mu kolleegid otsustasime kasutada teistsugust lähenemist. Kogusime andmeid 511 improvisatsioonikoomika tudengilt – 224 naiselt ja 267 mehelt –, kes kõik olid elus ja õppisid Upright Citizens Brigade’i (Sirgeselgsete Kodanike Maleva) koolituskeskustes New Yorgis ja Los Angeleses. Me võrdlesime seda improvisatsioonigruppi 795 nendega samaealise, samast soost ja sama haridusega mittekoomikuga.

Palusime mõlemal grupil meile öelda, kui palju nakkushaigusi – näiteks hingamisteede ja nahanakkusi – on nad viimase kolme aasta jooksul läbi põdenud ning kui pikalt haigestumised kestsid. Vastuvõtlikkus nakkushaigustele on hea indikaator immuunsüsteemi tugevusest.

Improvisatsioonikoomikud andsid teada, et kuues-seitsmes meie määratud nakkuste kategoorias oli neil kontrollgrupiga võrreldes olnud tunduvalt rohkem ja ka kauem kestnud nakatumisi. Improvisatsioonikoomikute haiguspäevade koguarv oli kontrollgrupist enam kui kaks korda suurem: neil 40, teistel 19.

Naljaviskamise varjukülg

Meie uurimus lisab täiendavaid tõendeid faktile, et koomikud kannatavad terviserikete käes rohkem kui mittekoomikud – vähemalt nende endi ütluste põhjal. Need tulemused pidasid paika isegi pärast vanuse, soo, haridustaseme, neurootilisuse ja kehamassiindeksi kontrolli. Seega, komöödia etendamine mitte üksnes ei turgutagi immuunsüsteemi, vaid võib tegelikult tervist hoopis kahjustada.

Võimalik, et improvisatsioonikoomikutel on stressirohkem elu kui tavainimestel. Koomikuks on raske saada, konkurents on tihe ja töökohakindlus madal. Vaid väga vähesed tuliusinad koomikud suudavad edukat karjääri teha, enamik peab lõpuks mingi muu töö valima. Arvuka publiku ees töötades võivad improvisatsioonikoomikuid ohustada ka nakkushaigused. Need tegurid pole küll otseselt seotud huumoriga, vaid pigem iga rahvamassidele esineva koomiku elustiiliga.

Võimalik, et improvisatsioonikoomikutel on stressirohkem elu kui tavainimestel.

Võimalik on ka teistsugune seletus. Tõendid viitavad sellele, et oivalise huumorimeelega inimesed on omaenda tervise osas üleliia optimistlikud ja võtavad võimalikke terviseohte vähem tõsiselt, koguni kaldudes riskialtimalt käituma. Improvisatsiooni- ja muud koomikud võivad ohumärke või erinevate haiguste sümptomeid lihtsalt eirata ning mitte käia arsti juures läbivaatusel nii tihti, kui nad peaks. Nõnda jäävad nad lõppeks haigemaks kui need inimesed, kes oma tervisemuresid tõsiselt võtavad.

Kokkuvõttes: meie uurimistöö pakub väga vähe toetust tavaarvamusele, et huumor on tervisele kasulik – ja tegelikult hoopis leiab, et karjäär huumoriga seotud elukutsetes seostub rohkemate täheldatud tervisemuredega. Ometigi peame järeldustega ettevaatlikud olema, kuna see on korrelatsiooniuuring ega sedasta põhjuslikku seost. Huvitav oleks nüüd võrrelda huumoripõhiste elukutsete esindajaid teiste meelelahutajatega või erinevate erialarühmadega nagu näitlejad, tantsijad ja kirjanikud – ning vaadata, kas ehk neid kõiki kimbutavad samad tervisemured.

* vihje Monty Pythoni Lendava Tsirkuse kuulsale sketšile

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Endel Valdas