Erki Loigom ärajäänud tippkohtumisest: vint keerati totaalse ja pöördumatu denukleariseerimise nõudega üle (5)

Erki Loigom
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhja-Korea liider Kim Jong-un ja USA president Donald Trump.
Põhja-Korea liider Kim Jong-un ja USA president Donald Trump. Foto: AFP / Scanpix

Eile Valgest majast tulnud teade sajandi diplomaatiliseks kurioosumiks ristitud kohtumise ärajätmisest Põhja-Korea liidri Kim Jong-uni ja Donald Trumpi vahel asetas arengud Ida-Aasias tagasi loogilistesse rööbastesse, kirjutab reisihuviline Erki Loigom.

Ameerika Ühendriikide Aasia-poliitika on olnud hektiline. Põhja-Koreaga läbirääkimistesse siseneti kindlat teekava ja eesmärki omamata. Sellele väitele annavad tõestust üsna regulaarsed ameeriklaste suunamuutused, mis käsitlesid vajadust seada kohtumisele Pyongyangi peremehega eeltingimusi.

Kord olid need vajalikud, siis taas mitte. Mida lähemale 12. juuniks seatud tähtaeg saabus, seda kindlamaks Trumpi administratsiooni positsioon küll muutus, kuid sel korral keerati vint totaalse ja pöördumatu denukleariseerimise nõudega selgelt üle. Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriigid said mõistest «denukleariseerimine» lihtsalt väga erinevalt aru ning lähenemist keeruka sõna tõlgendamisel ei toimunud.

Donald Trump on kas ülipeeneid diplomaatilisi keerdkäike armastav stabiilne geenius või Põhja-Korea küsimuses täiesti kogenematu, kuid läbi julgeolekunõunik John Boltoni ja välisminister Mike Pompeo suude korduvalt mainitud Liibüa stsenaariumid (nii tuumarelvaprogrammist loobumiseks, aga ka ähvardused Gaddaffi saatuse ainetel) ei olnud kõige nutikamad meetodid poliitilise tahte näitamiseks. Põhja-Korea asevälisministri Choe Son-hui diagnoosiga Pompeo aadressil (Choe nimetas Pompeo juttu lolliks) võis vaid nõus olla. Siiski jättis Kim Jong-un aseministri tasemelt selliseid sõnu loopides ukse võimalikeks pööreteks endiselt lahti.

Donald Trump on kas ülipeeneid diplomaatilisi keerdkäike armastav stabiilne geenius või Põhja-Korea küsimuses täiesti kogenematu.

Just poliitiline tahe on see, mis praegu Korea sulale pidurit on tõmmanud. Äärmises usaldamatuse õhkkonnas (mitmed katsed lähiajaloos Põhja-Koreaga toimivaid lepinguid sõlmida on ebaõnnestunud) olnuks tarvis meeletut tahet mõlemalt poolt. Võimalik, et reaalpoliitika sundis fanfaaride ja õhupallidega täidetud perioodil alates jaanuarist vaid heade diilidega harjunud Donald Trumpi maa peale tagasi – Põhja-Koreaga ei ole võimalik kiire ja toimiva lahenduse saavutamine. Eriti jõupositsioonilt, mida Ameerika president armastab.

Põhja-Korea on maailma üldsust petnud korduvalt. Kas seekordsed suured ja kõlavad tahteavaldused ning neid kinnitavad tegevused on olnud siiski väheolulised. Võimalik Korea sõja lõpetamine, ajavööndite ühtlustamine, Punggye-ri tuumapolügooni teatraalne hävitamine, kolme korea-ameeriklase vabastamine jpt. Panmunjomi deklaratsioonis toodud algatused ei muuda võimalikus tegelikus soovis Koreas kestva rahuni jõuda, mitte midagi. Ma siiski ei alahinda Aasiale omast sümbolismi, sest just sellistest algatustest on võimalik jõuda sisulise koostöö ja arenguteni ning etendused on vajalikud.

Satelliidifoto Põhja-Korea Punggye-ri tuumapolügoonist, mis eile lammutati. 
Satelliidifoto Põhja-Korea Punggye-ri tuumapolügoonist, mis eile lammutati. Foto: / AP

Viimase poolaasta protsesse jälgides on mind saatnud mõõdukas skepsis. Ärajäävast kohtumisest on siiralt kahju. Näiteks poliitilise mänguilu poolest, kuid peamiselt tuleb kaasa tunda Lõuna-Korea presidendile Moon Jae-inile, kes naudib praegu kodupubliku enneolematut toetust oma päikesepaistepoliitikale.

Moon on suutnud kasutada ära avanenud lühikese akna suhete parandamiseks põhjanaabriga ning tegevustes on jõutud sisuliste koostööprojektide arutamiseni näiteks humanitaar- ja majanduskoostöö küsimustes. Sarnaselt Hiina ja Korea piirialadega ootasid ka demilitariseeritud tsoonist lõuna poole jäävad korealased piiriülese koostöö (Kaesongi tööstuspark ning turism DMZsse) taastumist. Loodetevasti jätkub korealastel siin- ja sealpool demilitariseeritud tsooni tahet edasi minna.

Põhja-Korea on asunud ennaktempos rajama näiteks turismiinfrastrktuuri (170 uut hotelli ja lennujaam kuurortlinnas Wonsanis) rannikualadel, sihtides peamiselt lõunanaabreid ning muidugi hiinlasi. Ülesse on soojendatud kolme või lausa neljapoolse osalusega mitmete erimajandustsoonide rajamised Põhja-Korea territooriumil. Ainelise heaolu parendamine on kõikide režiimide peamine eesmärk ning selles vallas ei ole erandiks ka Põhja-Korea.

Majandusarengust kõnelemisel ei ole põhjust Kim Jong-uni siiruses kahelda. 2016. aasta kevadel toimunud Korea Töölispartei 7. kongressi kinnitatud viisaastakuplaan nägi ette tuumarelvade ja majanduse eelisarendamist. Kuigi globaalselt tunnustatud kriteeriumite järgi ei pruugi Põhja-Korea kvalifitseeruda tuumariigiks, on tõsiasi siiski maailmale juba mitu aastat nähtav – relvaprogramm on olnud edukas ning Põhja-Korea võimekus olla ohtlik suurenenud. Kas tegemist on kaitseotstarbelise arenguga või mitte, on juba poliitiliste eelistuste ja arusaamade küsimus.

Kindlasti tuli Kim Jong-unile üllatusena Donald Trumpi kindlameelsus riigi survestamisel, kuid peamine faktor sanktsioonide edukuses on olnud Hiina pühendumine nendele. Hiinal on Kim Jong-uni ülbusest lihtsalt kõrini ning mingil moel on tarvis noort energilist liidrit vaos hoida. Kaks väga suursugusel moel peetud kohtumist Kim Jong-uni ja Xi Jinpingi vahel kinnitavad Hiina strateegilisi huve. Ühtlasi saadeti nende kohtumistega naabrusele ja ka Ameerikale selge sõnum, kes regioonis ohje hoiab. Võimalik on ka Venemaa suurem sekkumine tekkinud olukorda.

Kuigi globaalselt tunnustatud kriteeriumite järgi ei pruugi Põhja-Korea kvalifitseeruda tuumariigiks, on tõsiasi siiski maailmale juba mitmeid aastaid nähtav – relvaprogramm on olnud edukas ning Põhja-Korea võimekus olla ohtlik suurenenud.

Venemaast on saanud Põhja-Korea jaoks majanduslik eluliin, riik tarnib Pyongyangile sanktsioonidega maksimaalselt lubatud kogused kütust ning mitu Venemaa Kaug-Ida piirkonda sõltub otseselt põhjakorealastest tööjõust. 2019. aasta lõpuks peaks kogu Põhja-Korea passidega tööliskond olema saadetud kodumaale tagasi, kuid praegu mehitatus vähenenud kindlasti ei ole, pigem vastupidi.

Peale Kim Jong-uni ja Xi Jinpingi esimest kohtumist märtsis on ka Hiina pigistanud mitme piirangu osas silmad veelgi enam pilukile ning reaalne majandustegevus piiriregioonis on taastumas. Ametlikes tollipaberites on enamiku keelatud kaupade ridadel endiselt null, kuid reaalne elu räägib millestki muust. Sanktsioonid pingestavad Põhja-Koread oluliselt ning majandusliku leevenduse  vajadus on režiimile suurem kui kunagi varem. See lubab tekkinud sula jätkumist ka lähitulevikus. Nobeli rahupreemiate jagamine on siiski selgelt ennatlik.

Kim Jong-un (vasakul) ja Xi Jinping.
Kim Jong-un (vasakul) ja Xi Jinping. Foto: KCNA / REUTERS/Scanpix

Eraldi käsitlust vajaks Jaapani olukord, kelle peamised huvid on jäänud vaatamata aktiivsele diplomaatiale nii Lõuna-Korea kui Ameerika Ühendriikidega tähelepanuta. Niigi laia teemadepaketti Panmunjomis ei mahtunud röövitud jaapanlaste probleem, millele Moon lubas võimalusel tähelepanu juhtida. Donald Trumpi ei huvita Tokyo kui liitlase soov reguleerida kesk- ja lühimaarakettide temaatikat, mis ohustavat Jaapanit ka reaalselt. Trump nii väikestes kategooriates ei mõtle, teda erutavad vaid  suuremad väljakutsed – kontinentidevahelised raketid. Seetõttu on Tokyo kutsunud erinevalt teistest naabritest hoopis kaitsevõime tugevdamisele ning kiitnud heaks Max Thunderi sarnaste õppuste laiendamisele. Jaapani ja Põhja-Korea tippkohtumisest kahjuks enam ei räägita.

Kaasa tuleb tunda tekkinud olukorras kindlasti tavalistele põhjakorealastele. Sulaperiood väljendus Põhja-Koreas ülespuhutud ootustes lausa Koreade ühinemisele, majanduslikule avatusele ning paljudele muudele vabadustele. Need lootused saavad nüüd purustatud. Põhja-Korea meedia on olnud kogu protsessi kajastamisel küll äärmiselt ettevaatliku sõnaseadmisega, jättes endale taganemistee nägu kaotamata, kuid mõnevõrra paranenud infoliikumine riigis on toonud võimalikud arengud igasse kodusse.

Kaasa tuleb tunda tekkinud olukorras kindlasti tavalistele põhjakorealastele. Sulaperiood väljendus Põhja-Koreas ülespuhutud ootustes lausa Koreade ühinemisele, majanduslikule avatusele ning paljudele muudele vabadustele. Need lootused saavad nüüd purustatud. 

Lähinädalatel on ilmselt oodata uut lainet Kim Jong-uni geniaalsuse kiitmisel Põhja-Korea meediaruuporis ning välisvaenlaseks jäänud Ameerika Ühendriikide süüdistamisel rahuprotsessi hävitamisel. Kim Jong-unile on areng kindlasti sobilik, ameerikavastasus on Põhja-Korea olemuse nurgakivi.

Seekord keerati vint kiire tempo, liiga resoluutsete nõuete ja kindlapiirilisuse puudumisega üle. Keegi ei tahtnud kaotajaks jääda, kuid protsess ei ole veel surnud. Kim Jong-uni pitsitab endiselt eksistentsiaalne vajadus tagada jätkuv majanduskasv eliidi toetuse säilitamiseks. Hiina soovib vasalli säilimist, Lõuna-Korea rahu ja Ameerika Ühendriigid mänguilu. Väljakutseid jätkub kõigile ning välistatud pole olukord, kus käesoleva artikli ilmumise ajaks on taas tehtud täispöördeid.

Kommentaarid (5)
Copy
Tagasi üles