Ameerika Ühendriikide Aasia-poliitika on olnud hektiline. Põhja-Koreaga läbirääkimistesse siseneti kindlat teekava ja eesmärki omamata. Sellele väitele annavad tõestust üsna regulaarsed ameeriklaste suunamuutused, mis käsitlesid vajadust seada kohtumisele Pyongyangi peremehega eeltingimusi.
Kord olid need vajalikud, siis taas mitte. Mida lähemale 12. juuniks seatud tähtaeg saabus, seda kindlamaks Trumpi administratsiooni positsioon küll muutus, kuid sel korral keerati vint totaalse ja pöördumatu denukleariseerimise nõudega selgelt üle. Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriigid said mõistest «denukleariseerimine» lihtsalt väga erinevalt aru ning lähenemist keeruka sõna tõlgendamisel ei toimunud.
Donald Trump on kas ülipeeneid diplomaatilisi keerdkäike armastav stabiilne geenius või Põhja-Korea küsimuses täiesti kogenematu, kuid läbi julgeolekunõunik John Boltoni ja välisminister Mike Pompeo suude korduvalt mainitud Liibüa stsenaariumid (nii tuumarelvaprogrammist loobumiseks, aga ka ähvardused Gaddaffi saatuse ainetel) ei olnud kõige nutikamad meetodid poliitilise tahte näitamiseks. Põhja-Korea asevälisministri Choe Son-hui diagnoosiga Pompeo aadressil (Choe nimetas Pompeo juttu lolliks) võis vaid nõus olla. Siiski jättis Kim Jong-un aseministri tasemelt selliseid sõnu loopides ukse võimalikeks pööreteks endiselt lahti.
Donald Trump on kas ülipeeneid diplomaatilisi keerdkäike armastav stabiilne geenius või Põhja-Korea küsimuses täiesti kogenematu.
Just poliitiline tahe on see, mis praegu Korea sulale pidurit on tõmmanud. Äärmises usaldamatuse õhkkonnas (mitmed katsed lähiajaloos Põhja-Koreaga toimivaid lepinguid sõlmida on ebaõnnestunud) olnuks tarvis meeletut tahet mõlemalt poolt. Võimalik, et reaalpoliitika sundis fanfaaride ja õhupallidega täidetud perioodil alates jaanuarist vaid heade diilidega harjunud Donald Trumpi maa peale tagasi – Põhja-Koreaga ei ole võimalik kiire ja toimiva lahenduse saavutamine. Eriti jõupositsioonilt, mida Ameerika president armastab.