Küsimus on vaid ühes tillukeses ning inimlikult täiesti tähendusetus detailis. Hanno ja Josh olid abiellumise ajal mõlemad Ameerika Ühendriikide residendid. Kristiina ja Sarah olid eri riikide residendid, esimene Eesti vabariigi, teine USA jagu. Mõlemad abielud on USAs õiguspärased ja kehtivad. Eesti vabariigi silmes aga on esimene õigem.
Kõige paremini iseloomustab ähmastavat olukorda politsei- ja piirivalveameti migratsioonibüroo juhataja Kristiina Raidla-Puhmi öeldu: «Käesoleva juhtumi puhul elasid mõlemad mehed abielu sõlmimise ajal Ameerikas, seega vastab see ka rahvusvahelise eraõiguse seaduse järgi tingimustele, mille järgi see abielu tuleb lugeda Eestis kehtivaks. Varasema juhtumi puhul elasid tulevased abikaasad erinevates riikides ja üks pooltest läks Ameerikasse ainult abielu sõlmimiseks.»
Issand, sa näed, aga ei mürista. Kas me ei peaks väidetavas inimnäolises riigis lähtuma sellest, mis on hea ja õige, mitte sellest, mida kellegi seadused meile ette kirjutavad? Kas taas kehtib põhimõte, et kõik, mis pole lubatud, on keelatud?
Inimene jääb bürokraatia rammule alla. Blankettide täitmine ja naeruväärsete joonte taga ajamine trumpas üle empaatia ning kaine mõistuse. Minu arusse ei mahu, miks peaks üks inimene, kes on varem Eestis elanud, elab siiani, töötas, kuniks tal seda lubati, ja on aktiivne siinsetes kogukondades, mitte väärima luba seda kõike teha. Sõltumata sellest, keda ta armastab ja kellega ta abielu on sõlminud.