EKI keelekool: ajaloost ja argisõjakusest

Tiina Leemets Foto: Erakogu

Sõda ja sõjandus on mõjutanud seda, kuidas me räägime, kirjutame ja mõtleme, kirjutab EKI vanemkeelekorraldaja Tiina Leemets.

Tuntud keeleuurijad ja filosoofid George Lakoff ja Mark Johnson on teoses «Metafoorid, mille järgi me elame» kirjeldanud, kuidas meie mõtteviisi ja keelekasutust kujundavad teatud võrdlused: kui aeg on raha, siis saab seda näiteks raisata, säästa ja röövida; kui mõtted on taimed, siis võivad need sattuda soodsale pinnasele, idaneda ja vilja kanda.

Nõukogude ideoloogias võrreldi igapäevast töödki sõjaga. Kes on tollaseid kõnesid kuulnud, loosungeid või ajalehti näinud, peaks mäletama hüüumärgiga üleskutseid uutele võitudele töörindel, samuti Stalinile omistatud tsitaati «kaadrid otsustavad kõik».

Seda viimast on meil tööjõuküsimuste puhul tunnustavalt korratud praeguste aastateni välja. Kaadriosakonna asemel on asutustes nüüd küll pigem personaliosakond, kuid kaadri voolavusest räägitakse-kirjutatakse tänini. Algselt on kaader olnud alalist isikkoosseisu tähistav sõjandussõna, nagu on teadnud ka 19. sajandi vene ja 1920. aastate eesti sõnaraamatutegijad.

Usutavasti sai brigaad töörühma nimetusena samamoodi töörahva innustuseks sõjaväelt üle võetud. Seevastu divisjon osakonna või talituse asemel on uuem tähenduslaen inglise keelest, kus division võib peale divisjoni ja diviisi olla veel mitmesugune väiksem jaotis tervikust (ja aritmeetikas jagamine).

Vanema ja keskmise põlve kooliaega jäid kohustuslikud lood sellest, kuidas Matrossov ja teised punaväe kangelased viskunud oma kehaga vaenlase dzotile või ambrasuurile, st tulepunktile või laskeavale. Sõjandusterminoloogias vahetas dzoti hiljem välja dzoss, mõlemad on mugandid vene lühenditest.

Nooremad neid lugusid vaevalt teavad, ent kujund on 21. sajandi Eestis igatahes moekas. Guugeldajale ilmuvad ajalehtedest näiteks riigikogulane, kes viskus dzotile – see tähendab võttis sõna – kuluhüvitiste dokumenteerimisest loobumise nimel, ning lavastaja, kes pidi näitleja haigestumise tõttu dzotile viskuma ehk lasteetendusel karukostüümi pugema. Saame teada, et erakonna peasekretär on eelkõige mees või naine, kes visatakse ambrasuurile, kui rahaasjad haisema hakkavad. Umbkaudu samas tähenduses saab rääkida ka tulleminekust või (La Fontaine’i valmi järgi) kastanite tulest välja toomisest.

Üks uus populaarsust koguv sõjakas ettevõtmine on meil samuti, nimelt kultuuridessant (dessant = vägede maandamine vaenlase territooriumile). Seegi võrdlus näib olevat laenatud vene keelest, kus vaste on olemas. Viljandi kultuuriakadeemia on sõna põlistanud tudengifestivali nimena, aga kultuuriga on rünnanud ka ühe valla taidlejad teise valla rahvamaja, sajad eestlased Jerevani ja tuhat eestlast Peterburi. Koguni vanad Eesti purjelaevad on käinud kultuuridessandil naabermaade sadamates.