Yana Toom: minusugused on teist sorti kodanikud

Yana Toom. Foto: Erakogu

Meie kodakondsuspoliitika on algusest peale üles ehitatud selliselt, et anda võimalikult suured eelised just etnilistele eestlastele, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Yana Toom (Keskerakond).

Ahto Lobjakas kirjutab selle nädala Postimehes, et Eesti on silmitsi usalduskriisiga, ja toob välja prioriteedid, mis on hädavajalikud meie poliitilise süsteemi tervendamiseks. Esimene neist on rahvustevaheline kodurahu (eeldab fundamentaalset kodakondsusreformi, mis võrdsustab kõik praegused alalised elanikud). Jumala õige jutt. Aga eks Lobjakas saabki endale sellist juttu lubada, ega ta valimistel ei kandideeri. 

Kujutage korraks ette, et sellise ettepanekuga tuleks välja näiteks Kaja Kallas või Kadri Simson. Mis te arvate, kui suure protsendi eestlaste toetusest oleks see neilt viinud? Pakun, et umbes poole, kui mitte rohkem. Ei päästaks ei tasuta ühistransport ega soov arendada e-riiki. Sest meie ühiskondlik konsensus on rajatud arusaamale, et mõned väljavalitud sünnivad siia ilma sakraalse teadmisega, kuidas olla õige kodanik, teised aga emaüsas nii kaugele ei arene ja peavad hiljem leppima teise sordi kodakondsusega. 

Milles vahe on? Sünnijärgsed ei pruugi seda teada, kuid ainult neil on õigus saada presidendiks, ainult neilt ei saa ära võtta Eesti kodakondsust, saagu nad hakkama mistahes sigadusega, ja ainult neil on de facto võimalik omada topeltkodakondsust. Jah, sellega rikuksid nad küll kodakondsuse seadust, kuid põhiseaduses on sätestatud, et nende sünnijärgne kodakondsus on püha ja puutumatu. Ja põhiseadus on kodakondsusseaduse suhtes ülimuslik. Punkt. 

Minusugused – pole vahet, kas kodakondsus on saadud naturalisatsiooni korras või teenete eest – on teist sorti kodanikud. Meist ei saa presidenti või topeltkodakondsusega isikuid. Enamgi veel – meilt saab kodakondsuse ära võtta. Näiteks selle eest, et oled valitsuse loata astunud sõjalisi harjutusi harrastavasse välisriigi organisatsiooni või esitanud kodakondsust taotledes valeandmeid.

Meie ühiskondlik konsensus on rajatud arusaamale, et mõned väljavalitud sünnivad siia ilma sakraalse teadmisega, kuidas olla õige kodanik.

Üleüldiselt levinud arusaam, et meil pole kombeks kodakondsust võtta ära, ei vasta tõele – on küll kombeks. Passist jääb igal aastal ilma sadakond inimest, reeglina need teist sorti kodanikud, kes nahaalselt arvasid, et kui naabril on topeltkodakondsus, siis proovivad ka nemad. Tutkit. Nii et oma kurikuulsa eelnõu äravõtva sättega murravad oravad sisse lahtisest uksest. 

Miks nad seda teevad? Kui rahulikult mõelda, siis võib põhjus olla lihtne – tööõnnetus. Endal puudub pädevus seadusi analüüsida ning aastaid abiks olnud ametnike ressurss on läinud koos võimuga. Kui aga poliitiliselt vaadata, on põhjus ilmne – ühiskondlik konsensus on täpselt selline, et kõik on võrdsed, aga mõned võrdsemad. 

Meie kodakondsuspoliitika, mille kohta president Kaljulaid hiljuti ütles, et see on hästi tasakaalustatud ja toimiv, oli algusest peale üles ehitatud selliselt, et anda võimalikult suured eelised just etnilistele eestlastele, ja sellisena püsib olukord tänini. Ja see töötab tõesti hästi, täites seatud eesmärki. Ning kuna poliitikud on loonud sellise instrumendi, oli vaid aja küsimus, millal see poliitilises võitluses kasutusele võetakse. 

Marina Kaljurand pidi tõestama, et on sünnijärgne kodanik. Yana Toomilt tahaks kodakondsuse ära võtta. Andres Anvelti vanaema tundub kuidagi kahtlane... Mis on selle asja juures kõige hullem – ükski poliitik ei algata seesugust arutelu, kui ta ei näe hääleõigusliku ühiskonnaosa toetust. Seega peab ilmselt tõdema, et rahvustevahelisest kodurahust eraldavad meid tublid valgusaastad.