Itaalia lipp ja rahvahulk.

FOTO: JEAN-PHILIPPE KSIAZEK/AFP

Tundub, et itaallased armastavad katsetada poliitikas uusi asju: 1920ndatel tegid nad enne ülejäänud Euroopat tutvust fašismiga, esimesena proovisid nad järele tehnokraatlikud valitsused ning nüüd on ulatamas võimu kangesti paremäärmusluse järele lõhnavatele populistidele, kes kuulutavad veebiarutelul põhinevat demokraatiamudelit.

Tulevase koalitsiooni väiksema osapoole, Põhja-Itaaliast välja kasvanud Matteo Salvini juhitud paremäärmusliku Liiga (Lega) eesmärgid paistavad selged: järjekindlalt on nende vaenlaseks olnud Euroopa Liit, immigrandid ja lõunaitaallased, sest viimased – Itaalias on kombeks kasutada nende kohta halvustavat nime terrone ehk maakas – elavad nende arvates riigi rikaste põhjaprovintside kulul.

Suurem valitsuspartner Viie Tähe Liikumine (Movimento 5 Stelle, M5S) on aga tuulelipu moodi protestipartei, kes tunneb uhkust selle üle, et on valmis igas küsimuses vastavalt veebigallupi otsusele oma positsiooni muutma.

Isegi nende logo on kui keskmine sõrm kõigile poliitikutele, meediale ja Euroopa Liidule: erepunane V-täht sõnas Movimento esindab hüüatust «Vaffanculo!» ehk eesti keeli labaselt «Käi perse!».

Kui Euroopas peljatakse, et Itaalia uus valitsus tahab soojendada suhteid Venemaaga ja on valmis põõsasse heitma vastutustundliku majanduspoliitika, siis pigem peaks muret valmistama see, et õigupoolest keegi ei tea, mida M5S saavutada tahab. Seni pole partei öelnud oma kindlat seisukohta välja üheski ühiskonda lõhestavas küsimuses, sealhulgas näiteks immigratsiooni suhtes.

Selles on oma loogika, nii on nad saanud püüda kõiki kibestunud valijaid. Politoloog Ilvo Diamanti on M5Si kirjeldanud kui bussi, mis ühes peatuses korjab peale vasakpoolsed, järgmises parempoolsed või lausa paremäärmuslased, kogudes nii kokku kõik protestihääled.

Ka pole nad valinud kohta parem-vasakskaalal ning kummalisel kombel on läinud avalikkus sellega kaasa, mis siis, et iga teist sellist poliitikat ajavat liikumist nimetataks kõhklematult paremäärmuslikuks.

Majandus- ja sotsiaalküsimustes võib M5S tunduda ju vasakpoolne, aga seda on ka näiteks prantslaste Rahvusrinne, kelle puhul ei takista see neid ikkagi pidamast üksmeelselt paremäärmuslikuks.

Europarlamendis on M5S ühes pundis Nigel Farage'i ksenofoobse UKIPi, Saksa äärmusparempoolse AfD ja natsionalistliku Rootsi Demokraatidega.

Itaalias on nad levitanud valeuudiseid nii sisserändajate kui viimaseid aitavate ühenduste kohta.

Kui Itaalia parlament hääletas seaduse üle, mis oleks võimaldanud fašismi kaitsjaid karistada, oli M5S selle vastu ning liikumise prominentsed liikmed on kiitnud Mussolini režiimi.

Nii annavad Liiga ja M5S kokku potentsiaalselt plahvatusohtliku kombinatsiooni – põhimõtteliselt on Itaalia uus võim paremäärmuslik seltskond, kelle niigi tihkelt küsimärke täis koalitsioonilepe võib igal hetkel vaid sõrmenipsuga muutuda millekski täiesti uueks, sõltuvalt sellest, mis seisukoht veebis rohkem klikke kogub.