N, 8.12.2022

Avo-Rein Tereping: lapsed tähendavad rohkemat kui elustiili

Avo-Rein Tereping
Avo-Rein Tereping: lapsed tähendavad rohkemat kui elustiili
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Avo-Rein Tereping
Avo-Rein Tereping Foto: Erakogu

Muidugi pole garantiid, et vanaduses ei vaeva meid üksindustunne, kuid siiski näitavad uuringud, et lapsed suurendavad tõenäosust saada õnnelikuks, leiab psühholoog Avo-Rein Tereping.

Tänan Mihkel Mutti kena lisanduse eest (Mihkel Mutt, «Lapsed kui elustiil», PM 18.05) oma artiklile, mis täiendab suurepäraselt minu poolt Postimehes («Lastega inimesed on õnnelikumad», PM 11.05) väidetut, et «lastega inimesed on õnnelikumad». Samas tekitab Muti lugu skepsist. Sestap siis vajab täiendavat seletamist see MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi ja Turu-uuringute ASi tehtud küsitluse tulemuste analüüsist tulenev väide.

Sotsiaalsete nähtuste mõõtmisega on see häda, et meil ei ole mõõdulinti, millega mõõdetud arvud näitaksid täpselt, kas millestki jääb puudu või on midagi ülearu või on asjad normi piires. Nõnda siis ei saa ka inimesi jaotada õnnelikeks ja õnnetuteks. Samuti ei ole olemas ühtainsat õiget «õnne valemit», mille järgi toimides oleks õnnelikkus garanteeritud.

Küll aga saab võrrelda omavahel eri inimgruppe ja leida tegureid, mis suurendavad õnnetunnet. Kuid jällegi on see individuaalne. Statistiline trend, mis viitab laste ja õnnelikkuse seosele, ei tähenda, et absoluutselt iga lastega inimene oleks õnnelikum igast lastetust kaaskodanikust. Küll aga on lastega inimeste seas rohkem neid, kes arvavad end olevat õnnelikumad, võrreldes lastetutega.

Üksindusega on sama lugu. Muidugi ei paku lapsed absoluutset kindlust, et vanaduspõlves ei kummitaks üksindus. Sellele viitab ka Mutt. Inimesi ja inimsuhteid on igasuguseid, kuid lastega inimeste seas on neid rohkem, kes tunnevad ennast õnnelikumana kui lastetud. Või teisiti: tõenäosus tunda end õnnelikumana kasvab, kui teil on lapsed.

Mutt lisab ka skepsist: «Samas tasub meeles pidada, et tühjusetunne võib elu lõpul tabada niihästi seda, kes lastesse investeeris ja oma investeeringu eest hoolt kandis, kui ka toda, kes seda ei teinud». Seda pessimistlikku väidet stiilis «ükskõik, mida sa ka ei teeks, ikka lähevad asjad kehvasti» kasutatakse statistiliste andmete kõigutamiseks sageli.

Muidugi võib elus kõike juhtuda, eks elu kulgebki suurel määral juhuslike sündmuste mõjul, ja leida midagi absoluutselt kindlat pole enamasti võimalik, kuid jällegi: lastega inimestel on suurem tõenäosus veeta vanaduspäevad, tundmata üksindust.

Miks siis ometi ei torma inimesed mühinal paljunema, kui õnnetee on ette näidatud? küsib Mutt. Ja vastab: inimene ei ole süsteemselt mõtlev olend. Nõus. Kuid lisaksin, et inimene on üsna irratsionaalne olend, kes ei viitsi ennast eriti mõtlemise ja põhjaliku analüüsiga piinata.

Seda kirjutab nobelist Daniel Kahnemann oma raamatus «Kiire ja aeglane mõtlemine». Inimesed eelistavad sagedamini kiiret mõtlemist, mis ei suuda näha pikka perspektiivi, maailma muutumist ja suurt hulka eesmärgile jõudmist takistavaid asju. Sestap ulatuvad unistused õnnelikust elust ja plaanid selle realiseerimiseks heal juhul lähima paari aasta kaugusele, kui sedagi. Kärsitu inimene tahab aga saada kõike ja kohe.

Mitmekümne aasta pärast saabuvale vanaduspõlvele mõtlevad ju vähesed (tegelikult õigesti teevad, sest selle ajaga võib maailm olla juba nii palju muutunud, et kunagised plaanid ei saagi täituda). Seda enam, et ümbrus kihab pealetükkivatest ahvatlustest, mis lubavad õnne kohe siin ja praegu.

Laste pakutav õnnetunne lööb tõeliselt õitsele aga koos vanusega. Sellestsamast uuringust selgus, et elatud aastatega suureneb õnnelikkuse lõhe lastetute ja lastega inimeste vahel dramaatiliselt.

Juuresolev graafik peaks seda kujukalt näitama: vanuse kasvuga väheneb subjektiivne õnnelikkus mõnevõrra ka lastega inimestel, kuid vahe lastega ja lastetute subjektiivses õnnelikkuses suureneb kiiremini. Vanuses üle 50 aasta on lastega inimesed enamasti märgatavalt õnnelikumad kui lastetud. Ega selles vanuses õnnestu ka lapsetegu enam nii hästi, rääkimata pärilike hälvete riski suurenemisest.

Isegi kui osa lapsi unustab oma vanemad, on märksa rohkem neid, kes ei unusta. Muidugi pakuvad kirjanikele rohkem huvi lood edasipüüdlikest, kuid kalgi südamega lastest, kes ei mõtlegi oma vanemaid üksindusest säästa. Selles on rohkem pinget.

Tõsi küll, sageli on needsamad vanemad hämmingus ja pahased, kui lapsed (või kuri saatus?) käituvad nendega samal viisil. Paraku mõjutavad vanemate käitumismustrid laste omi, hoolimata sellest, et põlvkondade lõhe on dramaatiliselt suurenenud.

Mutt väidab, et lapsed on pigem elustiili küsimus. Ehk võiks teatud mööndustega sellega nõustudagi, kuid siis kerkib küsimus: kas Euroopa riikides on elustiil sedavõrd erinev? Näiteks Prantsusmaal on summaarne sündimuskordaja 2,0, st lapsi sünnib rohkem kui naaberriigis Saksamaal, kus see on vaid 1,5. Niisuguse erinevuse põhjusi ei saa ajada ka sissesõitnute kaela, sest kõigis neis riikides jagub migrante küllaga. Pigem on põhjused välised. Müncheni ülikooli majandusprofessor Hans-Werner Sinn toob oma mahukas analüüsis (1) välja, et näiteks Prantsusmaal on oluliselt paremad võimalused eelkooliealiste lastega vanematele (lasteaiad, pansionaadid, spetsialistide teenused erivajadustega lastele jne), võrreldes Saksamaaga.

See viitab asjaolule, et laste saamist on võimalik mõjutada, kui rahvastikupoliitika ja ühiskonnas valitsevad hoiakud soodustavad seda. Ja miks ka mitte lastetoetused, mis vähendavad lastega perede vaesusriski. Aga muidugi võib pessimistlikult pea norgu lasta ja rääkida ülemaailmsetest vääramatutest trendidest.

Eks igaüks on oma õnne sepp ja õnnelik saab olla üsna mitut moodi. Kuid enamiku inimeste jaoks on lapsed need, kes lisavad õnnetunnet. Eriti ilmneb see aastate möödudes. Võib muidugi küsida, kas niisugusest teadmisest võiks ka kasu kasvada. Teadmised on alati väärtuslikud. Näiteks võiks laste ja õnnelikkuse seos aidata poliitikutel kujundada eri poliitikaid, kuid mõnele lastetule üle keskea jõudnule võib see olla seletuseks, miks ta ennast nii üksikuna tunneb. Nagu kinnitavad mitmed sotsiaalpsühholoogiaalased uuringud, ei teadvusta inimene sageli oma emotsioonide tegelikke põhjusi. Muidugi ei saa minevikku enam muuta. Küll aga saab seda paremini mõista ja leppida sellega, mis tehtud või tegemata jäi.

(1) Hans-Werner Sinn (2005). «Europe’s Demographic Deficit A Plea For A Child Pension System» De Economist, vol 153 pp 1–45

Märksõnad
Tagasi üles