Seda, et meie kaksikud ei oska eesti keelt, sain ma teada, kui nad olid kolmeaastased. No lihtsalt ei oska. Ei saa aru ka. Täitsa lõpp, kuidas siis nii? kirjutab arvamusportaali kolumnist Els Heinsalu.
Els Heinsalu: ma rikkusin oma lastega mõlemat kakskeelse perekonna kuldreeglit. Rikun neid tänaseni
/nginx/o/2020/05/24/13117342t1h6558.jpg)
24. mai 2018, 19:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juhtunud oli see mitmel erineval põhjusel. Esiteks olime põhilise aja nende elust viibinud Taanis või siis Itaalias. Teiseks olid nad veetnud rohkem aega koos isaga, kes on itaallane. Kolmandaks rääkisime abikaasaga omavahel itaalia keeles või siis tööst rääkides inglise keeles. Neljandaks, kuna mu abikaasa eesti keelt praktiliselt ei osanud, siis tundus kuidagi ebaõiglane tema suhtes rääkida lastega ainult eesti keeles: see oleks olnud nagu mingi oma salakeele kasutamine, et teda perekonnast välja tõrjuda, teda mingitest juttudest ilma jätta. Viiendaks, poisid hakkasid üldse hilja rääkima; oma teisel sünnipäeval oskasid nad ikka väga väheseid (meile arusaadavaid) sõnu ning meie esmaseks eesmärgiks oli, et nad vähemalt üheski keeles rääkima hakkaks; et meie ja nende vahel toimuks mingi meile mõistetav verbaalne kommunikatsioon.
Teadlaste kirja pandud kakskeelse perekonna kuldreeglid on: esiteks, suhtle lapsega oma emakeeles ja teiseks, üks inimene – üks keel. Mina rikkusin mõlemat reeglit. Rikkusin neid ka nooremate tüdrukutega. Rikun neid reegleid tänaseni.
Nii et ligi nelja-aastastena lasteaeda minnes oli poiste eesti keele oskus minimaalne. Nad ei saanud aru isegi sõnast «ema», sest nende jaoks olin ma mamma. Mäletan, kuidas nad kord lasteaiast koju tulles mulle emme ütlesid, ise samal ajal põnevil näoga mulle otsa vahtides, et kuidas ma sellele sõnale reageerin. Mõte, et kolm ja pool aastat hiljem peavad nad minema eestikeelsesse kooli, ajas mind aeg-ajalt üsnagi paanikasse, aga õnneks polnud mul aega, et selle probleemi peale liiga palju mõtelda.
Aga kuhu me nüüd siis jõudnud oleme?
Poisid läksid lasteaeda kevadel ja talvel oli neil üks teise rühma õpetaja asendamas. Üritas siis too poistega rääkida, need ei reageeri ka. «Nad vist ei saa eesti keelest üldse aru,» kehitas õpetaja selle peale õlgu. «Saame küll, me oleme eesti poisid!» pahvatas selle peale üks kaksikutest. Too õpetaja meenutab seda lugu naeruga tänaseni.
Nii et ligi nelja-aastastena lasteaeda minnes oli poiste eesti keele oskus minimaalne. Nad ei saanud aru isegi sõnast «ema», sest nende jaoks olin ma mamma.
Nüüd – mõni päev enne lasteaia lõpetamist – oskavad mõlemad poisid eesti keelt nagu eesti poisid kunagi. Võib-olla mõni sõna satub sekka itaalia keeles või mõni sõna ei tule eesti keeles kohe keelele, aga kindlasti saavad nad kõigest suurepäraselt aru ja oma jutud räägitud. Ka nende sõnavara on pigem keskmisest suurem kui väiksem. Sama hästi räägivad nad ka itaalia keelt.
Ja tüdrukud? Ka tüdrukutega olen ma pidevalt rikkunud nii reeglit number üks kui ka reeglit number kaks. Ma ei ütleks, et ma näeks tegelikult mingit efekti. Hoolimata sellest, et mina räägin lastega nii eesti kui ka itaalia keeles, sõltuvalt olukorrast ning tujust (näiteks pahas tujus olles reeglina itaalia keeles, sest see võtab mul natuke hoogu maha ning siis teavad majas ka kõik, mille üle ma täpselt pahandan), siis lapsed räägivad minuga eesti keeles ja oma isaga itaalia keeles.
Kõige väiksem suutis end juba kaheaastaselt väga hästi mõlemas keeles väljendada ning tema teeb tegelikult ka kõige paremini vahet, mis keel kellegi oma on ja vahetabki seda üle lause, sõltuvalt sellest, kummale vanemale lause määratud on. Aga sellise eristamise ja kahe keele vahel hüppamise on ka poisid selgeks õppinud. Noh ja kõik koos räägime itaalia keeles ja omavahel räägivad lapsed selles keeles, nagu parasjagu tuju on. Alguses rääkisid nad lasteaias omavahel itaalia keeles, nüüd aga põhiliselt eesti keeles.
Nii et kuigi mina olen täiesti mitte-eeskujulik lapsevanem olnud ja saatsin oma kaksikud praktiliselt võõrkeelsetena eestikeelsesse lasteaeda, siis lasteaiast välja tulevad nad tublide kakskeelsete lastena ning lähevad eestikeelsesse kooli ja mu süda ei valuta selle pärast sugugi, kas ja kuidas nad seal hakkama saavad.
Selles mõttes on mul tõesti kahju venekeelsete perede lastest, kes isegi kui nad käivad niinimetatud segalasteaedades, siis tähendab see tihti seda, et nad on ikkagi suhteliselt isoleeritud venekeelsesse keskkonda.
Lasteaed, kus meie lapsed käivad, on ka segalasteaed. Meil on eesti rühmad ja vene rühmad. Osa vene rühmadest on küll keelekümblusrühmad, aga seal on ikkagi ainult vene emakeelega lapsed. Ja nii ongi.
Kui ma kõnnin oma pojaga lasteaia hoovis, siis ta seletabki mulle, et siin platsil mängivad vene lapsed. Selles ei ole midagi halba ega halvustavat, selles tema «vene lapsed», aga see näitab nii selgelt, et selline keele põhjal laste eraldamine loob ikkagi mingi vahe: eesti ja vene. Ning see vahe kandub üha edasi ja edasi ning mingi aja pärast ongi meil järjekordselt uus põlvkond «eestlasi» ja «venelasi» – «meid» ja «neid» – ning me ei saagi sellest kunagi üle.
Kes need meie pere lapsed on? Eesti lapsed või itaalia lapsed? Meie tumedapäine kuulutab aeg-ajalt üle terve ilmamaa, et tema on italiano ja tema räägib itaalia keelt. Erinevalt ülejäänud kolmest, kes ei tea vist ise ka, kes või mis nad on, tema tunnebki end itaallasena. Väga tugevalt ja sügavalt. Ent samas on ta ikkagi eesti laps, sest ta käib ju ikkagi eesti rühmas, läheb eesti kooli, räägib eesti keelt (ka). Miks siis Eestis kasvavad vene emakeelega lapsed ei või sama moodi eesti lapsed olla, isegi kui nende rahvus ei ole eestlane?
See vahe kandub üha edasi ja edasi ning mingi aja pärast ongi meil järjekordselt uus põlvkond «eestlasi» ja «venelasi» – «meid» ja «neid» – ning me ei saagi sellest kunagi üle.
Käesoleva aasta 15. märtsil oli riigikogus riikliku tähtsusega küsimusena arutelu all eesti keele olukord koolides ja kõrghariduses ning eesti keele hoidmise olulisus. Sellel istungil pidas teiste hulgas ettekande professor Martin Ehala. Kui mina olen omad tähelepanekud teinud sellise väga väikese ja isikliku valimi ja kogemuse põhjal, siis tema on seda teemat uurinud juba aastakümneid ja väga põhjalikult. Ka professor Ehala kokkuvõte on, et alustada tuleks lasteaiast. Hiljem on juba natuke hilja.
Me ei saa saata lapsi eestikeelsesse kooli, kus nad peavad hakkama uusi teadmisi omandama, oskamata keelt, milles õpetamine toimub. Või ütleme nii, et ka see on võimalik ja paljud lapsed maailmas, kes vahetavad ühel või teisel põhjusel kodumaad, seda ka teevad, aga milleks lastele sellist stressi tekitada, kui seda on võimalik vältida.
Lasteaed on võrratult parem koht, kus teise keele omandamisega mängides ja mängeldes tegeleda. Kusjuures, on näidatud, et võõrkeelt saab emakeele tasemele lihvida, alustades õppimist enne kümnendat eluaastat, mõne teadlase arvates kuni viienda-kuuenda eluaastani.
Lisaks vene emakeelega lastele tõuseks sellisest koos kasvamisest igatpidi kasu tegelikult ka eesti emakeelega lastele, sest nii oleks ka neil võimalus vene keel selgeks õppida. Koolipingis õppimisse mina keelte puhul liiga palju ei usu, sest kuigi olen ise 13 aastat vene keelt koolis õppinud, siis rääkida ma seda tegelikult ei oska ning aru saan ka ikka suhteliselt vähe. Mul ei olnud lihtsalt venekeelseid sõpru, sest vene lapsed õppisid vene koolis ja ma ei puutunud nendega kusagil kokku. Samas, itaalia keele olen saanud suhu paari kursuse ja lihtsalt suhtlemisega.
Kas selliseks eesti ja vene emakeelega laste koos kasvamiseks ja õppimiseks on lasteaedades mingit erilist metoodikat ja programmi vaja? Meie pere kogemuse põhjal ütleksin, et vaevalt küll (kuigi tegelikult on need ju olemas). Vaja on lihtsalt inimesi. Õpetajaid, kes õpetaks eesti keeles. Tore oleks muidugi, kui toetav venekeelne õpetaja oleks ka kõrval, kes siis vajadusel mõningad asjad üle kordab. Ning vaja on tahet: tahet õppida. Aga seda on lastel soosiva suhtumise korral küllaga. Nii vene lastel eesti keele õppimiseks kui ka eesti lastel vene keele õppimiseks.
Võõrkeelt saab emakeele tasemele lihvida, alustades õppimist enne kümnendat eluaastat, mõne teadlase arvates kuni viienda-kuuenda eluaastani.
Vähemasti meie poisid tahtsid küll vene keelt õppida, kui lasteaias seda võimalust pakuti. Mäletan hästi, kuidas üks poistest seletas mulle, et ta tahab vene keelt õppida, sest siis saab ta ühe oma sõbraga vene keeles rääkida, kui too temast eesti keeles päris hästi aru ei saa. Koos kasvades oleks see õppimine aga palju loomulikum ja kiirem. Kuuldes venekeelseid lapsi omavahel vene keeles rääkimas, õpiks eesti lapsed vene keelt palju kiiremini ja vastupidi. Keelekümblusrühmad ilma loomuliku keskkonnata, see tähendab, ilma omavahel vabalt eesti keeles suhtlevate inimesteta, ei ole minu arvates ikka see kõige parem variant.
Kusjuures see motivatsioon õppida ka kakskeelse sõbra esimest keelt on olulise tähtsusega. Tegelikult see ongi üks küsimustest, mida ma ise olen füüsikuna ning matemaatilisi mudeleid kasutades keeleteaduses uurinud. See on just see mehhanism, mis viib lõpuks kakskeelse ühiskonnani, kus kõik oskavad kahte keelt. Minu meelest pole selles midagi halba, kui inimesed oskavad mitut keelt. Vastupidi, erinevad teaduslikud uuringud on näidanud, et kakskeelsus annab palju eeliseid. Ja kui laps oskab mingit muud keelt peale emakeele, ega see siis tähenda, et ta kaotaks midagi oma identiteedist, oma rahvusest.
Õppimine on laste jaoks midagi väga loomulikku. Nad teevad seda üldiselt rõõmuga. Ning niisama loomulikult peaks seda võtma ka nende vanemad. Ma üllatusin üks päev, kui kaksikud mulle oma prantsuse keele oskusi jagades teatasid: «See on ju viies keel meil.» Jah, nii ongi: kodust eesti ja itaalia keel suus, eelkoolis õpivad nad inglise keelt ning lasteaias vene ja prantsuse keelt. Vene keelt õpetab neile üks õpetaja ning prantsuse keelt vabatahtlik Prantsusmaalt.
Las need lapsed sõimes olla pealegi eraldi rühmades; kuni kaheaastased lapsed ju nii kui nii suurt omavahel ei mängi ega suhtle, pigem täiskasvanutega. Las nad saada oma emakeeles põhja alla. Aga sealt edasi, alates kolmandast-neljandast eluaastast, mil lapsed hakkavad omavahel rohkem suhtlema, peaks eesti- ja venekeelsete laste õppimine ning kasvamine toimuma üheskoos. Nii et kõik oleksid olenemata rahvusest Eesti lapsed.
Els Heinsalu on eesti füüsik ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia president. Heinsalu on tegelenud Browni liikumise ja difusiooni, doktorantuurist alates aga komplekssüsteemide uurimise, sealhulgas lingvistika ja ökosüsteemidega seonduvate probleemidega.