Pärnu rand

FOTO: Madis Sinivee/Postimees

Kliimapoliitika ei lähe meist kellestki mööda ja võitjate seas on tulevikus paratamatult need riigid, kes suudavad võimalikult vähestest ressurssidest võimalikult puhtalt võimalikult palju välja pigistada, kirjutab riigikogu liige Keit Pentus-Rosimannus (Reformierakond). 

Tehke oma sõprade hulgas väike katse. Paluge tõsta käsi neil, kes arvavad, et üleilmsed kliimamuutused tähendavad Eesti jaoks eelkõige soojemat ilma, sellist meeldivat vahemerelist kliimat.

Eranditult alati leidub keegi, kes ongi parajasti just seda meelt. Teine levinud hoiak on enamasti käegarehmav – ah, mis sa mässad selle kliimamuutuste teemaga, mõju saab olema tunda nii pika aja pärast, et kes teab, kas meid siis enam olemas ongi.

Õnneks on järjest rohkem Eestis neidki, kes jagavad Rahvusvahelise Valuutafondi, Maailma Majandusfoorumi, OECD ja 95 teadusmaailma veendumust – kliimamuutused on üks nn megatrendidest, mis mõjutavad järgmiste aastakümnete jooksul maailmas toimuvaid arenguid ja muutusi kõige enam.

Kui me maailmas toimuvast hoolime, on kliimapoliitika osa Eesti tulevikupoliitikast. Kelle asi? Miks peaks Eesti muretsema ja ülemaailmses kliimapoliitikas kaasa rääkima? Põhjused on ilmsed.

Esiteks, ehkki kliimamuutused ei tähenda meie jaoks otsest merre vajumist või kõrbestumist, toovad need meie koduski kaasa ekstreemsete ilmaolude oluliselt sagedasema esinemise. Tormid, üleujutused, väga kuumad ja väga külmad ilmad ei ole siis enam mitte vahvad üleriikliku hobipildistamise pidupäevad, vaid toovad kaasa igapäevast muret ja otsest majanduslikku kahju.

Kliimamuutused on üks nn megatrendidest, mis mõjutavad järgmiste aastakümnete jooksul maailmas toimuvaid arenguid ja muutusi kõige enam.

Kopenhaagenit räsinud 2011. aasta torm põhjustas mõnel hinnangul kahe miljardi eurose kahju. Pärnus katuseid lennutanud ja rannikul tuppa nõudnud mere tõttu kõvasti pahandust teinud 2005. aasta jaanuaritorm tuleb paljudele iga tugevama tuulega siiani meelde. Karmi tõena tähendavad teadlaste hinnangul kliimamuutused paraku siin piirkonnas ekstreemsete ilmanähtuste senisest sagedasemaks muutumist, mitte kestvat kena suveilma. Palju olulisem igaühe heaolule on aga tõsiasi, et me ei eksisteeri vaakumis, vaid ühel ja samal kivisel maapallil, kus inimesed saavad tänapäeval suhteliselt vabalt liikuda. Kõik maailma kliimat mõjutav valu jõuab lõpuks ka meie koduaeda, ärge looge endale illusioone vastupidisest.

Riikidest, kus muutuv kliima tähendab veepuuduse, kõrbestumise või veetaseme tõusu tõttu elamiskõlbmatuks muutuvaid tingimusi, läheb prognooside kohaselt uut, talutavamate tingimustega elukohta otsides liikvele umbes kuni 200 miljonit inimest. Kui paljud neist end Põhjamaades sisse seavad, on praegu keeruline väga täpselt ennustada. Mõelda tasub selle peale aga varakult ja eelkõige võtmes, kas ja milliseid tehnoloogilisi lahendusi oleks meil võimalik juba täna pakkuda piirkondades, kus kliima- ja sellest tulenev rändehäda on kõige suurem. Näiteks vee- ja toidupuuduse piirkondades.

Ränk vihmasadu eelmise aasta veebruaris Lõuna-Californias. 

FOTO: DAVID MCNEW / AFP

Kas Eestist võiks targa majandamise abil saada kõige puhtam riik Euroopas?

Kliimapoliitika keskne osa on õhkupaisatavate kasvuhoonegaaside, atmosfäärisaaste vähendamine. Inimkeeles öeldult – puhtam majandamine. Miks? Et ära hoida kiiresti kasvavast õhuheitest maakera ümber tekkivat liigpaksu kasvuhoonegaasi kuplit, mille all ilm kiiresti soojeneb. Kui meie kliimaignorandid on varmad võtma seisukohta, et Eesti on nii väike, et siinne väike tossutamine suures pildis midagi ei muuda – parem kiire kasum peos, kui puhtam õhk lastelastele –, siis vastupidine hoiak on palju viljakam. Seda nii emotsionaalses kui ka majanduslikus plaanis.

Eestist võiks vabalt saada uudsete tehnoloogialahenduste ja teadliku, järjepideva poliitika abil kõige puhtam, vähem saastavam Euroopa Liidu riik. Nii, nagu meist kunagi sai kõige digitaliseeritum ELi riik. Me oleme hoolimata oma jõudsalt töötavatest põlevkivikateldest suutnud Eestis õhku paisatavat CO2 1990ndatega võrreldes vähendada ümmarguselt 50 protsendi võrra. Jah, suur osa sellest vähenemisest on tulnud kogu nõukogudeaegse majandusstruktuuri kokkupakkimisest, aga mitte ainult. Eestis ollakse hoolimata vahepealsest jõulisest lobby'st oma tööstusettevõtete vastu järjest nõudlikum ja oodatakse neilt järjest puhtamat tootmist.

Eestist võiks vabalt saada uudsete tehnoloogialahenduste ja teadliku, järjepideva poliitika abil kõige puhtam, vähem saastavam Euroopa Liidu riik. 

Oleme teinud jupikaupa investeeringuid, muutmaks NSVL-aegse ehituskvaliteediga hooned soojapidavamaks ja seega oluliselt vähem energiat kulutavaks. Taastuvatest allikatest toodetud energia osakaal Eesti kogu energiaportfellis on kasvanud kiiremini kui üheski teises Euroopa Liidu riigis. Nii 194 riiki koondava ÜRO kui ka Euroopa Liidu tasandil on meie saastamise vähendamine ja ressursisäästu pingutused juba täna positiivset tähelepanu äratanud. Seda targalt edasi arendades võiks me IT-riigi kuvand saada eduka kaksikvenna.

Põlevkivi töötlemise tehas Kiviõlis.

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/EMF

Fossiilmajandus versus tark rohemajandus

Paljud tänase majandusmudeli aluseks olevad ressursid on napid ja taastumatud. Maailma rahvastik samal ajal aina kasvab. Nõudmised kasvavad. Elatustase kasvab. Tarbijaid tuleb järjest juurde. Loodusvara on aga ikka sama palju, kui seda oli tuhat aastat tagasi. See on täiendav põhjus, miks loodusvara säästvale ja kokkuhoidlikult kasutavale tehnoloogiale ja majandusmudelile pole tegelikult kuskil alternatiivi. Kiiremad võidavad.

Fossiilmajandusega targa rohemajanduse vastu minek on kulukuselt ja ebamõistlikkuselt sama hea, kui auruveduriga minna hõljukrongi vastu. Lühiajaliselt võib ju tunduda kuidagi nostalgiliselt armas sedasi omasoodu popsutada, aga üsna kiiresti saab selgeks, et teised liiguvad kiiresti ja oluliselt kvaliteetsemates tingimustes eest ära.

Soome Innovatsioonifond Sitra tegi koostöös Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskusega hiljuti põhjaliku analüüsi ja avalikustas Eestile antud soovitused, kuidas saaksime oma kliimapoliitikat tulemuslikumaks muuta. Need soovitused kattuvad olulisel määral mõtetega, mis olid meil keskkonnaministeeriumiga 2014. aasta suvel laual kliimapoliitika põhialuseid välja töötama hakates – alates tööstuste energiatõhusamaks muutmisest, lõpetades näiteks kogu maanteedel liikuva ühistranspordi järk-järgult biogaasile üleviimisega.

Fossiilmajandusega targa rohemajanduse vastu minek on kulukuselt ja ebamõistlikkuselt sama hea, kui auruveduriga minna hõljukrongi vastu. 

Sitra värskeid soovitusi tasub aga väga tähelepanelikult lugeda just ambitsioonikuse nurga alt. Kui tahame süsinikuheite viia miinimumini, on selle eelduseks aastakümneid ette läbi mõeldud realistlik plaan põlevkivienergeetikast väljumiseks selliselt, et tagatud oleks energiajulgeolek ja praeguses põlevkivipiirkonnas kohalike töökohtade säilimine. Ennetavalt öeldult – Eesti metsadel on elurikkuse hoidmisele lisaks väga oluline tasakaalustav roll ka kliimapoliitikas, millega tarka ja terviklikku lahendust läbi mõeldes igal juhul arvestada tuleb, nii et metsade ära kütmine ei ole variant, mida kaaluda.

Mõtteid sellise selge plaani tegemisest on veeretatud pikalt, aga otsustavust on seni puudu jäänud. Kliimapoliitika ei lähe meist kellestki mööda ja võitjate seas on tulevikus paratamatult need riigid, kes suudavad võimalikult vähestest ressurssidest võimalikult puhtalt võimalikult palju välja pigistada. Loodetavasti kuulub me kõigi ettekujutustes Eesti, Euroopa kõige puhtam ja säästlikum riik tulevikus just nende riikide hulka.