Kodutud Brüsselis.

FOTO: Geert Vanden Wijngaert / AP

Taskukohase elamispinna projekte (sealhulgas kodututele suunatud algatusi) saab rahastada märksa tõhusamate turupõhiste mehhanismidega kui maksud, kirjutab Stirlingi ülikooli elamumajanduslektor Regina Serpa veebiväljaandes The Conversation

Seattle’i linnavolikogu otsustas ühehäälselt kehtestada suurettevõtetele maksu, millega neilt alates 2019. aastast nõutakse iga täiskoormusega töötaja eest 275 dollarit. Uut maksu peavad tasuma ettevõtted, mille aastakäive ületab 25 miljonit dollarit. Eeldatavasti saadakse selle maksuga lisatulu 48 miljonit dollarit aastas, mida linnavolikogu kavatseb kulutada taskukohase elamispinna projektidele ja kodututele suunatud teenustele.

Linnavolinikud on maksu toetades nimetanud seda võimaluseks saada üle Washingtoni osariigi «regressiivsest» maksusüsteemist, võtta korralikult käsile kodutute probleemid ja pakkuda taskukohase hinnaga elamispinda linnas, kus majade keskmine hind on kerkinud juba 820 000 dollarini. Paljud kohalikud elanikud ja aktivistid on siiski nördinud, et volikogu ei pooldanud veel suuremat, töötaja pealt 500 dollarit nõudnud maksu, millega oleks suudetud nende programmide jaoks koguda koguni 75 miljonit dollarit.

Igati oodatult reageeris ärikogukond ähvardustega katkestada olulised investeerimisplaanid ja otsida paremaid arenemisvõimalusi mujal. Kui algul käidi välja idee kehtestada maksumääraks 500 dollarit töötaja kohta, peatas Amazon oma laienemisplaani, mis oleks nende senist 45 000 inimese suurust töötajaskonda Seattle’is suurendanud veel 7000 inimese võrra. See oli päris tõsine ähvardus ajal, mil jaemüügigigant vaagis veel 20 Ameerika linna, kuhu viia kompanii teine peakorter.

Mõlema poole ägedad väited ja vastuväited tekitasid omamoodi ülemaailmse debati uue maksu üle, milles nii mõnedki pidasid Seattle’i eekujuks, mida teised linnad peaksid järgima. Ent neis aruteludes jäi üpris varju, et linnavolikogu kehtestatud maks suurettevõtetele ei kujuta tegelikult endast eriti radikaalset poliitilist sammu. Selle loo küünilisema tõlgenduse kohaselt on kogu maksutõus puhtpoliitiline ettevõtmine linnas, kus progressiivne poliitika toob poliitikutele hääli.

Parem moodus

Tõde peitub selles, et lisaraha, mis saadakse sellistelt ettevõtetelt nagu Amazon, ei lähe otse kodutute programmide rahastamiseks. Nagu teiste ettevõtlusmaksude puhul, koondatakse kogu raha ühte ja sellest finantseeritakse tervet rida avalikke teenusi, näiteks politseid, tuletõrjet, teeehitust, taristut.

Kuid taskukohase elamispinna projekte (sealhulgas kodututele suunatud algatusi) saab rahastada märksa tõhusamate turupõhiste mehhanismidega kui maksud. Ameerikas on nõndanimetatud tasandustasud (linkage fees) levinud viis kindlustada, et uusarenduste või muude kasumit taotlevate projektide, mis tingimata ei ole seotud elamuehitusega, arvelt hangitakse raha ka taskukohase elamispinna rajamiseks.

Tasandustasude taga seisab mõte, et teatav äritegevus võib avaldada kahjulikku sotsiaalset mõju, tuues kaasa näiteks ümberasumise või koolide ülerahvastatuse. Nii et kui ettevõte ikkagi tahab just sellises piirkonnas tegutseda, peab ta ka tasuma potentsiaalse kahju eest hüvitust. See raha suunatakse sihtfondi, mis enamasti on mõeldud taskukohase elamispinna ehitamise toetamiseks.

Sama laadi on nõndanimetatud asendustasu (in lieu fee), millega soositakse inklusiivset tsoneerimist ehk taskukohaste ja luksuslike elamute eksisteerimist üksteise kõrval. Kõik sellised lisatasud nõuavad kasumit taotlevatelt kinnisvaraarendajatelt teatavate maatükkide eraldamist taskukohase elamispinna rajamiseks või siis samaväärset rahalist eraldist elamumajandusfondi. Küllaltki sarnane mehhanism on olemas Ühendkuningriigis, kus see kannab nimetust planeerimiskasvik (planning gain).

New York. 

FOTO: Richard B. Levine / Levine-Roberts/Sipa USA

Üks positiivne külg, mida toob kaasa avalike teenuste rahastamine maksu asemel lisatasudega, seisneb selles, et viimasel on olemas selged juriidilised pretsedendid, mis vähendavad tohutult võimalust, et mõni väga tõsiste huvide ja suure rahakohvriga ettevõte võiks omavalitsuse kohtusse kaevata. Lisatasude puhul võib kõnelda ka suuremast läbipaistvusest ja vastutusest, sest valitseb otsene seos ühiskonna määratud hinna ja kulutatava summa vahel.

Maksud seevastu jätavad omavalitsused võimalike kohtuasjade suhtes haavatavaks. Samuti ei ole maksude kulutamine nii läbipaistev, kuna ükski seadus ei nõua proportsionaalset investeerimist asjasse puutuvas piirkonnas. Praktikas võib see omakorda tähendada, et tugevasti mõjutatud piirkond võibki halba seisu jääda, kui volikogul pole olulist poliitilist huvi sinna investeerida.

Silmitsi tagajärgedega

Kui Seattle’i volikogu oleks pooldanud tasandustasu rakendamist elamuehitusega mittetegelevatele ettevõtetele, näiteks Amazonile, oleks asi võinud olla palju põnevam, sest tasandustasu ju juba oma loomuse poolest loob põhjusliku seose ehk «lingi» äritegevuse ja negatiivse mõju vahele, mida see ühiskonnale avaldab.

Väga hõlpus on näha sidet suure elamupiirkonna väljaehitamise ning selle mõju vahel kohalikule koolisüsteemile või jaekaubanduse arengule ja maahinna kasvule. Märksa kaheldavama väärtusega on tõmmata seosejoon suure tööandja, näiteks Amazoni tegevuse ning gentrifikatsiooni vahele, mis on arvuka ja hästi tasustatava tööjõu piirkonda saabumise tulemus - ehkki volikogud on nentinud, et gentrifikatsioon võib kaasa tuua maahinna kasvu, varasemate elanike ümberasumise ja äärmuslikel juhtudel isegi kodutuse.

Niisuguse seose ametlik kehtestamine annaks kogu maailma omavalitsuste käsutusse radikaalselt uuelaadse pretsedendi. Kuid juriidilised sekeldused, mis kaasneksid sellise seose loomise juhtudega, tõukaks enamiku avalike asutuste ametiisikuid otsekohe eemale. Pealegi on planeerijate ja linnajuhtide käsutuses teisigi mehhanisme, millega ressursse sotsiaalsetele algatustele suunata ja mida ei koorma nii tõsised vastuolud.

Ühiskondliku mõju osakud, B-korporatsioonid (benefit corporations), maksukasvu finantseerimine ja spetsiaalsed ärikvartalid on palju vastuvõetavamad lahendused, mis pealegi sobivad kokku vabaturumajanduse ideoloogiaga. Ühiskondliku mõju osakud on õigupoolest brittide leiutis ning ärikvartaleid on juba rajatud linnasüdametesse nii Ühendkuningriigis, USAs kui ka Kanadas, ehkki kõikjal ei ole need olnud ühtmoodi edukad. Aga näiteks Šotimaal on Essential Edinburghi ärikvartal loonud partnersuhted kohaliku kodutute eest hoolt kandva heategevusorganisatsiooniga Cyrenians, et abistada tänaval elavaid inimesi.

Niisugused planeerimisuuendused, samuti tasandus- või asendustasud, võivad olla tõhusaks abiks kodututele mõeldud programmide rahastamisel. Need meetodid pakuvad vabatahtlikku - erinevalt kohustuslikust ehk maksudega kaasnevast - võimalust soodustada erainvesteeringute suunamist kogu ühiskonna hüvanguks, viies samal ajal omavalitsuse riski miinimumini. Alternatiiv on aga lihtsalt suurendada kohalikke ettevõtlusmakse ja seista silmitsi poliitiliste tagajärgedega, nagu nüüd ongi juhtunud Seattle’i volikogus.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane