Inimesed võivad pärast ravitseja juures käimist või imeravimi võtmist end paremini tunda, kuid see ei tähenda, et need asjad seotud oleksid. Kukk kireb küll enne koitu, aga kui kukest supp teha, ei tähenda see, et päike järgmine päev ei tõuseks.
Inimesed ei mõtle alati kuigi kriitiliselt, igaüks kaldub ikka otsima oma arusaamadele kinnitust, mitte neid ümber lükkama. Kui keegi tahab imetegudesse ja imelisse paranemisse uskuda, siis kuuldes, et imetegijad on kedagi kuskil aidanud, tundub talle, et tõendusmaterjali on lademetes. Ehkki enamasti võib kõike seletada tavaliste trikkide, pettuse ja manipulatsioonidega. Pealegi on inimeste silmis tähtsad autoriteedid. Kui omavahelises vestluses tuleb juttu mingitest imedest ja sedasama kuuldakse – paraku sageli – ka meediast, siis osa seda usub.
Iseenesest ei saa kellelgi keelata uskuda muinasjuttu. Teine asi on paraku aga see, kui inimene loobub teaduspõhisest meditsiinilisest abist posijate ja imeravimite kasuks. See viib paratamatult traagiliste tagajärgedeni. Nii on homses Postimehes kirjeldatud juhtumit, mis lõppes noorele naisele pöördumatu tervisekahjustusega.
Patsient läks arsti juurde abi saama, usaldades teda kui professionaali, sellepärast jääbki peamine süü perearsti südametunnistusele. Arstil lasub vastutus patsiendi elu ja tervise eest.
Eesti arstivande järgi, milles kajastuvad peamised Hippokratese sõnastatud põhimõtted, tuleb arstil oma töös alati lähtuda arstiteaduse põhimõtetest ja kasutada vaid selliseid raviviise, mille tulemuslikkus on teaduslikult ja eduka praktika kaudu tõendatud. Homöopaatia seda ei ole. See ei saa kindlasti asendada traditsioonilist ravi.