Suuremad probleemid eraettevõtjatele tuuleenergiaturul hakkasid ilmnema siis, kui riik teatas, et Enefit Green soovitakse viia börsile, kirjutab tuuletehnoloogia liidu juhatuse esimees Andres Sõnajalg.
Andres Sõnajalg: keeruline on teha äri turul, kus ühel mängijal on võim keset mängu reeglitega manipuleerida (4)
22. mai 2018, 13:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riiklik energiamonstrum Eesti Energia ostab lähiajal ära Baltimaade suurima taastuvenergia tootja Nelja Energia. Tehingu suurus – mis kabinetivaikuses riigipeadelt heakskiidu saanud – on suurusjärgus 400–600 miljonit eurot, moodustades Eesti riigieelarvest ligi viis protsenti. See on üks suurimaid ettevõtete ostutehinguid Eesti lähiajaloos, mis annab ettevõttele koduturul monopoolse positsiooni. Kõik paistab justkui tore – lubatakse aktsiate esmast avalikku pakkumist (IPO) ja rohkem rohelist energiat –, kuid paljud eraettevõtjad võtavad selle uudise vastu vastikustundega. Miks ometi?
Ei saa välistada, et norrakate Nelja Energia müügisoov tulenes sellest, et viimase paari aasta jooksul on Eestis tuuleenergia turg riigi tõhusal kaasabil lämmatatud – sh on kannatanud mitmed Nelja Energia planeeritavad projektid, mis on teinud siinse äriperspektiivi sisuliselt nullilähedaseks. Kui areng pole võimalik, siis on kasulikum müüa – lisaks on ettevõte sattunud Leedus korruptsiooniafääri.
Löögi alla pole sattunud ainult Nelja Energia, kogu Eesti on kaetud tuulikutele kehtestatud rangete kõrguspiirangutega, seda nõuet veel paar aastat tagasi sellisel kujul ei olnud. Paljud eraarendused on seetõttu kaitseministeeriumi poolt jõuga peatatud, Eesti Energia pilvedeni kõrguvad tuulepargid pöörlevad aga rahus edasi – paar aastat tagasi anti ühele sellisele luba veel kõrgemaidki tuulikuid püstitada.
Keeruline on teha äri turul, kus ühel mängijal on võim keset mängu reeglitega manipuleerida – ja seda tööd on Eesti Energia katte varjus teinud. Näiteks tülikate Aidu tuulepargi omanike probleemid hakkasid tekkima vahetult pärast seda, kui Eesti Energia nõudis Lüganuse vallalt välja ehitusdokumendid – järgmisel hetkel tiirlesid ehitusplatsi kohal juba droonid, Ida-Viru maavalitsus alustas järelevalvemenetluse ja saaga on kohtus tänini.
Vabandust, kogu Eesti siiski piiranguala ei ole. Piirangu alla ei ole sattunud Tootsi tuulepargi kinnistu ja selle ümbrus, kuhu on võimalik püstitada Eesti suurim tuulepark. Mäletate, veel aasta tagasi soovis riik anda selle tuulepargi aluse kinnisasja Eesti Energiale üle viie korra turuhinnast soodsamalt. See andnuks võimaluse Eesti Energiale rajada tuulepark eraettevõtjatega võrreldes oluliselt soodsamalt. Selle vastu seisid aga teised turuosalised, saavutati patiseis – vähemasti viivuks.
Asjaolu, et kohus on protsessi peatanud, ei takista aga Eleringil Eesti Energia tellimusel sinna ainsale võimalikule platsile alajaama ehitamast – nii enesekindlad ollakse võidus, riik ju müüb. Loomulikult väidetakse avalikkusele, et ehitatav alajaam on kõigile kasutada ja see kuidagi pakkumisprotsessi ei mõjuta, kuid see pole tegelikult tõsi – vähemasti ühel võimalikul pakkujal on alajaama platsiga hoopis teised plaanid.
Suuremad probleemid eraettevõtjatele tuuleenergiaturul hakkasid ilmnema siis, kui riik teatas, et Enefit Green soovitakse viia börsile. Börsile pole aga mõtet viia ettevõtet, millel puudub sisu. Seetõttu otsustati ettevõttele sisu tekitada, maksu mis maksab – ka ärikeskkonna usaldusväärsus ja eraettevõtjatest ülesõitmine pole siin olnud takistus.
Tulles tagasi Nelja Energia ostutehingu juurde, siis paljuski teeb sellise tehingu võimalikuks fakt, et tegemist on riigiettevõttega, mis saab erasektorist soodsamat laenu. Millest aga ei räägita, on see, et riskid katab kogu ühiskond. Maksumaksja võtab riski, maksab taastuvenergia eest kõrgeid dotatsioone ja börsile viies kooritakse pensionifondide kaudu neilt veel kolmaski nahk – dividendidena jõuab ühiskonda aga tagasi väike osa.
Riik ei pea sekkuma maksumaksja rahaga majandusvaldkondadesse, kuhu on eraettevõtjatel huvi panustada – see jätab meie ärikeskkonnast äärmiselt halva mulje ja tapab ettevõtlust. Eesti Energia asub loetletud sammude tulemusel kontrollima kogu turgu ja keegi teine enam midagi teha ei saa. Näiteks kohalikele tuuletehnoloogia arendajatele muutub siin tööstuse arendamine sisuliselt võimatuks, sest pole võimalik koduturul püstitada vajalikke referentsparke – nii jäävadki paljulubavad kõrgtehnoloogilised tööstused loomata, selle asemel topitakse kõik pargid odavat ja aegunud tehnoloogiaga välismaa tehnikat täis.
Või siiski – nüüd kus Enefit Greeni IPO saab tehtud, võiks riigiettevõtte eelistamisega tagasi tõmmata ja anda eraettevõtjatele võimalus turul ausas konkurentsis tegutseda. Nii võiks näiteks Tootsi tuulepargi hoonestada Eesti tehnoloogiaga või pakkuda see asendusmaaks ettevõtjatele, kelle arendused on riik peatanud.