Mart Laari järelehüüe Richard Pipesile: vaba maailma eest

Richard Pipes Foto: Alchetron

Richard Pipes muutis ajaloo käiku, kirjutab Mart Laar.

Möödunud nädal tõi kurva sõnumi, sest nagu ikka kipuvad kurbus ja rõõm käima käsikäes. Neljapäeval suri üks maailma tuntumaid ajaloolasi Richard Pipes.

Ta sündis 1923. aastal Poolas juudi perekonnas, 1939. aastal sakslaste sissetungi järel põgenes pere Poolast ja emigreerus Ühendriikidesse. Pipes astus Ameerika sõjaväkke ning lõpetas sõja järel Harvardi ülikooli, kus töötas 1958. aastast pensionile minekuni 1996. aastal.

Temast kasvas silmapaistev ajaloolane, kes peamiselt tegeles kommunismi ning eriti selle kujunemise uurimisega. Tema uurimuste nimekiri sel alal on pikk, seda kroonis lühike kogu maailma haarav kokkuvõte «Kommunism» (2001), mis on ka eesti keelde tõlgitud. Minu jaoks on kokkuvõtteks tema analüüsist maailmas toimuva kohta isegi rohkem aga 1999. aastal ilmunud «Omand ja vabadus».

Ka kommunismist kui sellisest kirjutades jäi Pipesi peamiseks huvialaks Nõukogude Liit ning kommunistide võimuletulek. Tema raamatud «Venemaa vana korra ajal» (1974), «Vene revolutsioon» (1990), «Venemaa bolševike võimu all: 1919–1924» (1993) on omandanud klassika staatuse.

Venemaal tema kirjutisi ühelt poolt kiideti, teisalt aga kritiseeriti ning seda mitte üksnes kommunistide poolt. Solženitsõn on Pipesi raamatuid nimetanud vaateks Vene revolutsioonile Poola poolt. Pipes omalt poolt pidas Solženitsõnit silmaklappidega missionismi kuulutajaks, kes usub, et Venemaal endal pole oma hädades suuremat rolli, selles on süüdi keegi muu, näiteks vabamüürlased või juudid. Pipes aga osutab, et kommunism kui selline kasvas ikkagi suuresti välja vene enda meelelaadist.

Olen Pipesiga ajaloost ja Venemaast korduvalt rääkinud. Ühelt poolt rõhutas ta, et Venemaad ei tohi ainuüksi selle geopoliitilise rolli tõttu maha kanda, teisalt juhtis varem kui üldiselt tähelepanu selle impeeriumimeelsusele ning seal kasvavale šovinismile – mis paraku on õigeks osutunud.

Pipes polnud siiski mitte üksnes silmapaistev ajalookirjutaja, vaid ka ajaloo looja. Pingelõdvenduse haripunktis 1976. aastal kutsus kaitsesekretär Donald Rumsfeld mõnevõrra üllatuslikult Pipesi juhtima tsiviilekspertidest ja endistest sõjaväelastest koosnevat «B-meeskonda», mis pidi olema alternatiiviks ametlikule Luure Keskagentuuri ekspertidest koosnevale «meeskonnale A».

«Meeskond B» tegi maatasa kogu pingelõdvenduspoliitika, näidates, kuidas see viib Nõukogude Liidu domineerimisesele. Pole ime, et Ronald Reagan Pipesi oma administratsiooni nõustama palus. Kui 1981. aastal Solidaarsus Poolas sõjaseisukorraga maa pealt minema pühiti ning kõik soovitasid Reaganil selle maha kanda, oli just Pipes see, kes presidendi juurde murdis ning kuulutas: «Härra president! Uskuge mind, ma tunnen poolakaid. Olgu olukord kuitahes lootusetu, nad ei anna alla. Nad võitlevad edasi. Kui te neid natukenegi toetate, peavad nad vastu ning tõusevad taas jalule.»

Reagan kuulas Pipesi ning tema soovitus muutis ajaloo käiku. Osalemisest poliitikas on Pipes kirjutanud Ameerika juhtimise telgitaguseid äärmiselt avameelselt kirjeldavad mälestused «Vixi» (2003).