Uku Masing on kord rääkinud ühest kummalisest kottloomast, kellel on sündides selgroo algmed, kuid need ei arene välja, sest see loom sukeldub sügavale ookeani põhja, klammerdub seal ühe kivi külge ja sinna ta jääb. Sööb seda, mis ta lähedusse satub, ja ega ta muud teegi ja selgroog ei kujune välja.
Aeg-ajalt olen imestanud selle üle, kui palju ja mille pärast ja mida paljud eestlased muretsevad. Isegi lapsi muretsetakse. Tõsi, neid muretsetakse järjest vähem, aga asju aina enam. Kapid riideid täis, aga selga pole midagi panna. Sahtlid telefone täis, aga aina muretsetakse veel uuemaid, kallimaid. Muudkui muretsevad inimesed on veidi selle kottlooma moodi, kes klammerdub, sööb ja …