Looja on loonud meid loojateks. Seda lauset olen korduvalt kuulnud Tõnis Mägi suust. Tal on õigus. Õigus loojana sellist lauset ütelda, ja lauseski on suur tõde. Me kõik oleme loodud loojateks, aga me kõik ei loo seda, mida võiksime, suudaksime, milleks on meile antud talent, võimalused.
Tellijale
Jaan Tammsalu: ühest suurest eestlasest ning inimeseks olemisest (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uku Masing on kord rääkinud ühest kummalisest kottloomast, kellel on sündides selgroo algmed, kuid need ei arene välja, sest see loom sukeldub sügavale ookeani põhja, klammerdub seal ühe kivi külge ja sinna ta jääb. Sööb seda, mis ta lähedusse satub, ja ega ta muud teegi ja selgroog ei kujune välja.
Aeg-ajalt olen imestanud selle üle, kui palju ja mille pärast ja mida paljud eestlased muretsevad. Isegi lapsi muretsetakse. Tõsi, neid muretsetakse järjest vähem, aga asju aina enam. Kapid riideid täis, aga selga pole midagi panna. Sahtlid telefone täis, aga aina muretsetakse veel uuemaid, kallimaid. Muudkui muretsevad inimesed on veidi selle kottlooma moodi, kes klammerdub, sööb ja …