Mats Kuuskemaa: tipp-poliitikult kodakondsuse võtmine oleks kingitus idanaabri propagandistidele

Moskva Kreml Foto: SCANPIX

Kui eesmärk on näidata Eestit kui väiklast riiki, mis venelasi taga kiusab, on vaja kujutada kahte äärmust: tagakiusatut (eestivenelased) ning tagakiusajaid (eestlaste enamus/Eesti riik). Tagakiusatu rolli on kõige paremini aidanud välja kanda Yana Toom, kirjutab Mats Kuuskemaa. 

On mõistetav, et Yana Toom ärritab. Mõnedki reformierakondlased on aegade jooksul täheldanud, et paljud Toomi väljaütlemised on olnud ääretult ühekülgsed. Ärritades paljusid meie seast, on ta järjekindlalt vastandanud eesti ja Eesti vene kogukondi, mis omakorda ei ole aidanud kaasa Eesti vene kogukonna paremaks kaasamiseks vajalike arutelude tekkimisele.

Ei ole üllatav, et tõstatub küsimus, miks puudub Eesti riigil võimalus eriliste teenete eest antud kodakondsust erilise laimamise eest hiljem ära võtta. Ärritununa on aga keeruline teha kaalutletud otsuseid, ilma et asetaksime eelmainitud isiku tegevuse ja sellele reageerimine õigesse konteksti. Tasuks meenutada, millised on meie idanaabri propagandistlikud eesmärgid Eesti sisepoliitikas. Just nendele eesmärkidele kaasa aitamise eest on Toomi paljude aastate jooksul süüdistatud.

Kuvand väikesest väiklasest natsiriigist

Kas sina, lugeja, oled kunagi langenud Vene propaganda ohvriks? Pean tunnistama, et mina olen. Lugesin mõni aasta tagasi The Observeri artiklit rassistlikest rünnakutest Eestis teenivate USA sõjaväelaste vastu. See šokeeris ning jagasin seda oma sõpradega. Tänu ühe sõbra tähelepanekule avastasin, et tegu ei olnud mitte Briti ajalehe The Observeri, vaid idanaabri meediakontsernile kuuluva observer.com-i levitatud võltsuudisega.

Eelmainitud seik võtab hästi kokku idanaabri propagandistlikud eesmärgid Eestis: KAPO aastaraamatus 2017 toodi välja, et Venemaa telekanalites süüdistati Eestit endise agarusega natsismis ja võõravihas, eesmärgiga kujutada või tekitada Eesti eri kogukondade vahel vaenu. Laiemas pildis on eesmärk nõrgestada Euroopa Liitu, NATOt ja kogu lääne ühtsust laiemalt elik võimet ühtse häälega rääkida ja otsustavalt tegutseda. Just seetõttu on soojad suhted sisse seatud näiteks paremäärmusliku ja ühtlasi venemeelse Prantsusmaa Front National erakonnaga, mis vastandub ELi ühtsusele ning mille juht on õigustanud Venemaa poolt Krimmi okupeerimist.

Toomi väljaütlemised sobituvad paratamatult idanaabri propagandanarratiivi

Kui eesmärk on näidata Eestit kui väiklast riiki, mis venelasi taga kiusab, on vaja kujutada kahte äärmust: tagakiusatut (eestivenelased) ning tagakiusajaid (eestlaste enamus/Eesti riik). Tagakiusatu rolli on kõige paremini aidanud välja kanda Yana Toom.

Toomi tegevus on ühest küljest küll äärmiselt eestlaslik – me kõik armastame öelda, et kõik on halvasti, ilma et vaevuksime alati välja pakkuma sisukaid lahendusi olukorra parandamiseks. Paraku sobituvad Toomi sõnumid (venelasi diskrimineeritakse keele ja kodakondsuse alusel, venelased teenivad vähem jne) perfektselt meie idanaabri propagandanarratiivi. Tema väljaütlemisi kokku võttes saavad eestivenelastest tagakiusatud ja Eesti riigist saab tagakiusaja. Propastopi hinnangul on tema tegevus Euroopa Parlamendis aidanud meedias näidata, et ka Euroopa Liit laiemalt jagab seisukohta, et Eesti kiusab oma vene kogukonda.

Toom on oma väljaütlemistega järjekindlalt naeruvääristanud paljude eestlaste muret julgeoleku pärast ning seadnud küsimärgi alla vajaduse NATO ja liitlasvägede kohaloleku järele. Esitletud narratiivide ühekülgsuse tõttu ei ole Toom eestikeelse kogukonna seas mõistmist leidnud ning on pälvinud üsna ühekülgset kriitikat. Seetõttu on tekkinud foon, et ka tema ise on eestlastest enamuse/Eesti riigi poolt hukka mõistetud ja tagakiusatud.

Vene propagandistid saaksid hirmutada: võeti ära Toomi kodakondsus, võetakse ka Sinu oma

Kui Eesti valitsus otsustaks tõesti ära võtta Euroopa Parlamendis toimetavalt tegevpoliitikult tema kodakondsuse, peaksime arvestama järgmiste asjaoludega:

1. Yana Toomist saaks üleöö rahvusvaheline kangelane ning üle maailma ilmuksid uudislood: «Eesti võttis ära kodakonduseta isikute (Toomi leivanumber Euroopa Parlamendis) õiguste eest võidelnud  poliitiku kodakondsuse»;

2. Väljaspool Eestit ei huvitaks mitte kedagi, millistel asjaoludel Toom kunagi kodakondsuse sai;

3. Kodakondsuse äravõtmist tegevpoliitikult nähtaks üheselt kui sõnavabaduse piiramist, venelaste diskrimineerimist ning venevastasust;

4. Toom ei lõpetaks tegevust, vaid reisiks ringi, et rääkida, kui paha see Eesti riik ikkagi on;

5. Kaasneks tugev kriitika rahvusvahelistelt inimõigusorganisatsioonidelt;

6. Toom vaidlustaks otsuse kodakondsusest vabastamise kohta mõnes kohtus. Arvestades kuivõrd palju on kritiseeritud tema vaateid, oleks tal tugev kaasus tõestamaks, et kodakondsus võeti ära tema vaadete tõttu;

7. Vajadusel naaseks ta tegevpoliitikasse pärast kodakondsuse eksami sooritamist.

Kokkuvõtvalt saaks kaasusest suur kingitus idanaabri propagandamasinale, mida võidakse kümme või rohkemgi aastat kasutada musternäidisena Eesti riigi kritiseerimisel. Halva pretsedendiga saaks pärast rahvast hirmutada ning öelda, et see kuri riik võib ühel päeval ka ükskõik kelle muu kodakondsuse ära võtta (näiteks siseministri oma).

Eesti leiaks kahjuks sellises olukorras väga vähe mõistmist meie liitlasriikides Lääne-Euroopas, ükskõik kui ärritav on Yana Toom paljude eestlaste meelest olnud.

Võiksime otsida ühisosa eesti ja Eesti vene kogukondade vahel

Eelmainitut arvesse võttes tuleb nõustuda ühe Reformierakonna juhtpoliitikuga, et seadusettepanek antud probleemi ei lahendaks. Teeksime Toomilt kodakondsuse äravõtmisega just sedasama, millele Toom oma poliitikakarjääri jooksul kaasa on aidanud: aitaksime forsseerida meie idanaabri propagandistlikke narratiive väiklasest diskrimineerivast Eesti riigist.

Probleemile – et eesti ja eestivenelaste kogukondade vaated on kohati väga erinevad – ei ole paraku ühest lahendust, kuid selle lahendamisele kaasa aitamiseks on esmalt vaja probleemi tunnistada. Sisuliste arutelude ja parema kaasatuse tekkeks ükskõik, millise isiku või ühiskonnagrupiga, on vaja ühte ja sama asja – et mõlemad pooled aktsepteeriksid teineteist ning teineteise vaateid, ka siis, kui need meile ei meeldi.

Signaal, et ka kõige ärritavamate vaadetega eestivenelane on Eesti ühiskonna osa ning me aktsepteerime tema vaateid senikaua, kui ta ei tegele riigireetmisega, aitaks eestlastel leppida sellega, et paljud eestivenelased ei mõtle alati nii, nagu meie tahaksime. Sellega leppimine ongi raske, kuid see aitaks meil vähem ärrituda ning selgema peaga mõelda, kust leida see ühisosa, mis aitaks eestivenelasi meile lähemale tuua.

Autor väljendab artiklis isiklikke vaateid.