Tänases Postimehes kirjutatakse sellest, kuidas kantsler Tea Varraku ajal on vahetunud kolmandik haridusministeeriumi töötajatest. Selline näitaja hakkab silma, kuid vajab süvenemist. Haridusministeeriumis oli kõrgeid ametnikke, kes olid selgelt liiga kauaks oma kohale jäänud. Juhtimiseksperdid on üldse leidnud, et inimesed peaksid tööd vahetama iga viie kuni seitsme aasta järel. Vastasel korral minetab töötaja algatusvõime, harjub ning lakkab nägemast neid perspektiive, mida peaks oma töös nägema. Ja loomulikult peab ka inimene ise aeg-ajalt enda jaoks avastama uusi horisonte, et hoida oma tervist ja pääseda stressist. Haridusministeeriumis leidus neid, kes olid ühel ja samal kohal olnud juba peaaegu kolm kümnendit. Kuid olukord hariduses on võrreldes Eesti Vabariigi algusaegadega põhjalikult muutunud, ja et edasi minna, tuleb osata leida uusi ning värskemaid lahendusi.
Haridus lihtsalt on juba kord selline valdkond, mis on pidevas liikumises. Kui sajandi alguses koliti haridusministeerium Tallinnast Tartusse, kõneles selle otsuse kasuks muu kõrval see, et oli tarvis vabaneda inimestest, kes istusid oma kohal juba nõukogude ajast. See eesmärk saavutati toona vaid osaliselt. Mis puudutab haridusministeeriumi kantslerit, siis on Varrak end tõestanud kompetentse juhi ja administraatorina. Muuhulgas aastail 2006–2011 rahandusministeeriumi kantslerina. Näib, et tema äkiline algus haridusministeeriumis on ta ettevaatlikuks muutnud. Võimalik, et liiga ettevaatlikuks, mille tõttu võib temast tulevikus oma valdkonnas hoopis arengupidur saada.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2012/03/05/997994t1h36a2.jpg)