Mis puudutab juhtimist, siis inimesed on eri meelt. On ühed, kes pooldavad kass Leopoldi lähenemist, et kõik peavad olema vennad ja õed ning üksteist toetama-aitama, ja teised, kes nendivad, et juhtimine eeldab vastavalt olukorrale ka kõvemat kätt. Nende kahe lähenemise pooldajad on kirjutanud hunnikute kaupa raamatuid alluvate juhtimisest, pöördudes ka klassikute poole Machiavellist Mahatma Gandhini. Kuid mõlemad leerid on jäänud oma arvamuse juurde ning tõele pole keegi lõpuks lähemale jõudnud.
Juhtkiri: rannahooaja lõpp
Tänases Postimehes kirjutatakse sellest, kuidas kantsler Tea Varraku ajal on vahetunud kolmandik haridusministeeriumi töötajatest. Selline näitaja hakkab silma, kuid vajab süvenemist. Haridusministeeriumis oli kõrgeid ametnikke, kes olid selgelt liiga kauaks oma kohale jäänud. Juhtimiseksperdid on üldse leidnud, et inimesed peaksid tööd vahetama iga viie kuni seitsme aasta järel. Vastasel korral minetab töötaja algatusvõime, harjub ning lakkab nägemast neid perspektiive, mida peaks oma töös nägema. Ja loomulikult peab ka inimene ise aeg-ajalt enda jaoks avastama uusi horisonte, et hoida oma tervist ja pääseda stressist. Haridusministeeriumis leidus neid, kes olid ühel ja samal kohal olnud juba peaaegu kolm kümnendit. Kuid olukord hariduses on võrreldes Eesti Vabariigi algusaegadega põhjalikult muutunud, ja et edasi minna, tuleb osata leida uusi ning värskemaid lahendusi.
Haridus lihtsalt on juba kord selline valdkond, mis on pidevas liikumises. Kui sajandi alguses koliti haridusministeerium Tallinnast Tartusse, kõneles selle otsuse kasuks muu kõrval see, et oli tarvis vabaneda inimestest, kes istusid oma kohal juba nõukogude ajast. See eesmärk saavutati toona vaid osaliselt. Mis puudutab haridusministeeriumi kantslerit, siis on Varrak end tõestanud kompetentse juhi ja administraatorina. Muuhulgas aastail 2006–2011 rahandusministeeriumi kantslerina. Näib, et tema äkiline algus haridusministeeriumis on ta ettevaatlikuks muutnud. Võimalik, et liiga ettevaatlikuks, mille tõttu võib temast tulevikus oma valdkonnas hoopis arengupidur saada.
Kui Jüri Ratase valitsus tervikuna on meenutanud peata kana, kes tõmbleb, kaootiliselt siia-sinna tuigub ja jalgadega maad kraabib, siis haridusministeerium on olnud heas mõttes erand. Mailis Reps on võrreldes oma esimese ministriks oleku ajaga nullindatel aastatel, mille ta alluvad tema selja taga naljatlevalt Repsi neiupõlvenime järgi rannahooajaks ristisid, viidates tema vähesele asjatundlikkusele, tubli arengu teinud ning näidanud end oma viimastest eelkäijatest kompetentsemana. Kui talle midagi ette heita, siis nagu Varrakulegi liigset ettevaatlikkust: ta on lubanud ja rääkinud palju, kuid teinud sellest ära vähe.
Kui Jüri Ratase valitsus tervikuna on meenutanud peata kana, kes tõmbleb, kaootiliselt siia-sinna tuigub ja jalgadega maad kraabib, siis haridusministeerium on olnud heas mõttes erand.