Kunagi oli Inglise monarhi kõige tähtsam ülesanne troonipärija sigitamine. Suur osa Henry VIII «Sinihabeme» reputatsioonist rajaneb tema naiste suutmatusel – kuninga poolt vaadates – talle poisslapsest pärija sünnitada.
Liiga palju parimaid poegi
19. mai 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Henry teise tütrena võimule tulnud Elizabeth I-le esitas parlament korduvalt petitsiooni, paludes tungivalt endale mees leida ja laps teha. Väidetavalt neitsiks jäänud kuninganna vastas, et tema lapsed on tema alamad ning et läheks enne hauda, kui võtaks kaasaks kellegi, keda ei armasta.
Keskaegsel Inglismaal oli võimu korrapärane üleminek valitsejalt valitsejale sõja ja rahu küsimus. Ka kõige parem sõda on halvem kui kõige halvem rahu, kirjutas üks toonane ajaloolane.
Ajad aga muutuvad ja praegune kuninganna Elizabeth II kannatab meessoost järeltulijate ülekülluse all, ilma et Suurbritannia sellest otseselt võidaks. Tema poeg Charles võiks kanda liignime «Üleliigne», kuna võimule ta ilmselt ei jõuagi.
Charlesi on õnnistatud kahe poja, Williami ja Harryga. Williamil on omakorda kolm last, kaks neist pojad. Meespäriluse nõude kaotamine 2011. aastal tähendab, et täna naituv Harry on monarhikandidaatide järjekorras alles kuues. Kuna troonipretendentide suremus pole enam keskaegne, võib oletada, et ta troonile ei jõuagi.
Kui poisslastest enam abi pole, on nendest see-eest üha rohkem tüli nii kuningaperekonnale kui riigile. Olla kuninglikust soost mees tähendab suurt potentsiaali avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all sarvi maha joosta, lihtsalt pidu panna ja hiljem ka üleaisa hüpata.
Kui viimase alajaotuse tšempion sõjajärgses kuninglikus perekonnas on olnud Charles Üleliigne, siis Harry käes on esimese kahe kategooria meistritiitlid. Ta on lati tõstnud väga kõrgele alastifotodega eeldatavasti meelt muutvate ainetega küllastatud pidudelt.
Miks see kõik Suurbritanniale korda läheb, tuleneb esmalt ajaloost. Traditsiooni jõud paneb sealsed kohtunikud higistama puuderdatud parukate all ja kuninganna saatjad kord aastas prõmmima teibaga parlamendi uksele – ükskõik kui rumal see välja näeks. Tõelise traditsiooni märk on, et see ei näe asjaosalistele rumal välja.
Teine põhjus on, et kõrgeima võimu kandja seal pole mitte rahvas, vaid parlament. Kroonitud pea asub rahva poolt vaadatuna teisel pool parlamenti. Monarh on nagu Nietzsche jumal, ta peaks olema surnud, kuna ei hingesta enam süsteemi. Ometi ta elab ja tema rituaalses kehastatuses on vägi.
Kolmandaks on Suurbritannia väga eneseteadlik ühiskond. Monarhiast on saanud meedia-show. Diana aeti sõna otseses mõttes kaameratega hauda. William ja Harry kasvasid emata. Suurbritannia on sentimentaalne ühiskond. Sellesse konteksti kuuluvad ka laulatused. Kui praegune kuningavõim on segu poliitikast ja meelelahutusest, siis laulatused on puhas meelelahutus.
Kuid see ei tähenda, et kuningavõimu kehastajad oleks paljad popstaarid. Nendelt oodatakse, et nad esindaksid Suurbritannia enesekaemust. Britid on arutlev rahvas. Printsidelt ja printsessidelt oodatakse väärtuste kehastamist ning Harry saab palju andeks seeläbi, et tema väljavalitu ei ole sinivereline inglise roos, nagu omal ajal oli inimesi hullutavalt tema ema.
Suurbritannia muutub. Ligi sajandi vältel pole antud uusi päritavaid tiitleid. Eluaegsete lordide seas on üha enam neid, kelle juured on Aafrikas ja Aasias. Kuningavõim püsib seal seni, kuni tema kandjad kannavad ühiskonnale olulisi väärtusi. Ja pakuvad meelelahutust – mille osas ühe korraliku kuningliku pulma võlu on võimatu üle hinnata.