Taavi Minnik: täiuslikku parteid otsides

Brežnev kiidab heaks. Foto: Karikatuur: Urmas Nemvalts

Endine Vene peaminister Viktor Tšernomõrdin ütles kunagi, et võime asutada ükskõik millise partei, aga lõpuks kukub ikkagi välja NLKP. See oli nii, sest kunagise Nõukogude Liidu territooriumil oli lõviosa poliitilistest juhtidest ammutanud vastava kogemuse oma nõukogude noorusest. NLKPd on ka lihtsam teha kui normaalset parteid. Endises idablokis kukkus välja nii, et iga koalitsioon ja iga opositsioon oli orwellilik partei. Eksimatu. Surematu. Nii kauaks, kuni teda ei asenda teine samasugune. Kui võtta kogu Eesti poliitika kokku ühe lausega, siis on see ühtede komsomolide sõda teiste komsomolidega.

Pole ime, et osa inimesi tüdineb sellest provintsiaalsest «Santa Barbarast». Nad ootavad, et välja ilmuks üks teistest parem, ausam ja ilusam. Seni pole tulnud, kuid ei saa täielikult välistada, et kunagi saabub ka üks korralik. Mitte selline, nagu on olnud kõik eelmised. Saja aasta eest kirjutas Nikolai Berdjajev, et vene inimene on naiselik ja ootab korraliku peiu saabumist. Kui tema kõnekujundit laenata, siis ootab ka osa eesti rahvast peiu tulekut.

Kui võtta kogu Eesti poliitika kokku ühe lausega, siis on see ühtede komsomolide sõda teiste komsomolidega.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist tekkis palju parteisid. Osa neist on maandunud prügikastis ja nende asemele tulnud teised. Selle õige otsingul tekib neid tulevikus kahtlemata veel. Põhimõtteliselt piisaks Eestis kahest erakonnast: pahempopulistlikust ja paremliberaalsest. Aga kuidas on lood professionaalsete patriootidega, hüüatavad selle peale kohe mõned lugejad. Teate küll neid, kes endast kord nädalas märku annavad, väljastades järjekordse PR-avalduse selle kohta, et tarvis on koonduda konservatiivsete väärtuste ümber. Soovitaksin kõigil olla ettevaatlik, kui tullakse rääkima jumalast või isamaast. Reeglina tahavad rääkijad, et midagi neile kasulikku korda saadaksite. Paha ei tee ka oma rahakotist kinnihoidmine.

Eesti poliitika puuduseks pole erakondade vähesus ega ka see, et seda õiget pole veel asutatud. Probleem on hoopis dünaamika puudumises ning konkurentsi ja sisemise demokraatia vähesuses. Võtke näiteks Jaapan. Seal on praktiliselt 1955. aastast saadik võimul olnud üks ja sama erakond, Jiminto ehk Liberaaldemokraatlik Partei. Mõne erandiga muidugi. Selle erakonna sees eksisteerivad eri fraktsioonid ning käib pidev ja tihe sisemine võitlus. Muuhulgas selle nimel, millisest neist tuleb peaministrikandidaat, milline saab määrata erakonna kursi. Eesti erakondadesse pole võimalik energiat lihtsalt juurde kallata, kuid eksimatud ja surematud liidrid oma eksimatute ja surematute parteide eesotsas on juba ära tüüdanud. Vaja on rohkem dünaamikat.