Donald Trump

FOTO: KENA BETANCUR / AFP

Valijad väljendavad enesega rahulolevate, kamandavate ja sageli korrumpeerunud eliitide vastu rahulolematust. Tõsi, nad teevad seda sageli nende parteide ja poliitikute poolt hääletades, kes väidavad end olevat eliidivastased, kuid ei ole tegelikult põrmugi paremad, kirjutab Briti ajakirjanik Edward Lucas BNSi kolumnis. 

Kesk-Euroopa teeb vähikäiku olukorras, kus populism ja rahvuslus on tõusuteel. See on Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas paljude arvamusliidrite seas valitsev konsensus. Nad vaatavad Ungari juhtkonda eesotsas Viktor Orbániga, kes võttis 2014. aastal omaks millegi, mida ta nimetas «mitteliberaalseks demokraatiaks». Nad kuulevad selle kajasid Poolas ja haistavad midagi sarnast olevat liikvel Tšehhis, Slovakkias, Sloveenias ja Horvaatias. Nad on ärevuses, pettunud ja pahurad.

Selle vaatenurga esitas ladusalt Prahas sündinud Prantsuse õpetlane Jacques Rupnik, kes pidas sel kuul Oxfordi St. Antony Kolledžis iga-aastase Leszek Kołakowski loengu, mis oli osa laiemast projektist, mida toetasid Londonis asuv Poola kultuuri instituut ja Varssavi ülikool. Rupnik avaldas 1988. aastal raamatu pealkirjaga «Teine Euroopa», mis nägi ette kommunismi kokkuvarisemist ja manitses uniseid lääneeurooplasi ärkama oma solipsistlikust ning patroniseerivast rumalusest maailmajao teise poole suhtes.

Tema 90-minutilist loengut pealkirjaga «Poola euroopluse ja rahvusluse vahel: rahvuslik erandlikkus või piirkondlik normaalsus?» on raske kokku võtta, kuid selle tipphetk oli tema meenutus eravestlusest Poola kirjaniku ja dissidendi Adam Michnikuga hiilgavalt optimistlikul 1991. aasta suvel. Michnik - toona laialdaselt imetletud, kuid nüüd paljude Poola konservatiivide jaoks vihatud tegelane - ütles, et Poola seisab silmitsi kolme tüüpi fundamentalismiga.

Esimene oli etniline rahvuslus, milles igasugune arutelu diskrimineerimisest või tagakiusamisest lükatakse kõrvale kui oht rahvuslikule huvile. Teine oli klerikalism ning kolmas poliitika rajamine moraalsetele absoluutidele, mille tõttu vastaseid ei kohelda eksinutena, vaid kurjadena.

Kärsitud ja eliidivastased poliitilised jõud on kaasa toonud Donald Trumpi võidu, Brexiti, poliitilise pöörde Austrias ning jahmatava nihke Itaalias.

Sellised hoiatused tundusid toona lennukad, kuid praegu peavad paljud neid ettekuulutavateks. Kruvide kinnikeeramine algab normidest ja institutsioonidest, liigub sealt meediavabaduse juurde ja lõpeb - seni ainult Ungaris - piiravate meetmetega kultuurisfääris, kus teatrid ja muuseumid muutuvad poliitiliseks lahinguväljaks. Michnik ei maininud lisaprobleemi, milleks on oligarhide mõju poliitikas.

Laine, mis läbi Kesk-Euroopa voolab, ei piirdu paraku piirkonnaga ning süüd selle eest pole võimalik omistada kommunismi all veedetud aastakümnetele. Kärsitud ja eliidivastased poliitilised jõud on kaasa toonud Donald Trumpi võidu, Brexiti, poliitilise pöörde Austrias ning jahmatava nihke Itaalias.

Teiseks, need jõud ei ole alistamatud. Nad võidavad, sest väljakujunenud parteid (nimetage neid tsentristlikeks, väikse l-iga liberaalseteks või peavooluparteideks) esitavad nõrku kandidaate ja teevad halbu valimiskampaaniaid. Seadus ja Õiglus võitis 2015. aastal Jarosław Kaczyński juhtimisel oma esimese parlamendienamuse tänu õnnelikule valimisjuhusele (vasakpoolne partei jäi napilt parlamendist välja). See õilmitseb osalt tänu kavalale politikaanlusele, kuid suuresti opositsiooni lõhestatuse ja ebatõhususe tõttu.

Kolmandaks, neid eliidivastaseid meeleolusid õhutavad kaebused on tõelised. Muutuvad ühiskondlikud tavad, globaliseerumine ja tehnoloogia on tulnud tohutult kasuks rahva nooremale, rikkamale, linnastunumale, haritumale ja mobiilsemale osale. Teised valijaskonna segmendid tunnevad ennast selle tagajärjel võõrandununa ja petetuna. Lääne demokraatiaid juhtivad inimesed ei pannud seda tähele.

Nagu märkis Rupnik pärast loengut küsimustevoorus, muutis kommunismi kokkuvarisemine 1989. aastal lääne demokraatiad enesega rahulolevaks probleemide suhtes, mis olid juba siis ilmsed. Endised vangistatud rahvad hülgasid omalt poolt teisitimõtlemise pärandi ja püüdsid jäljendada tõsiselt puudulikku Lääne mudelit. Paljudes riikides nii idas kui ka läänes tõid järgnenud aastad kaasa riiklike institutsioonide ja poliitilise võimu langemise poliitiliste ja majanduslike kartellide kätte.

Valijad väljendavad nüüd nende enesega rahulolevate, kamandavate ja sageli korrumpeerunud eliitide vastu rahulolematust. Tõsi, nad teevad seda sageli nende parteide ja poliitikute poolt hääletades, kes väidavad end olevat eliidivastased, kuid ei ole tegelikult põrmugi paremad. See võib tunduda väärastunud, kuid me ei tohiks süüdistada valikute nappuses valijaid.


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.