Kunstniku nägemus mammutitest lumisel pinnal

FOTO: SCANPIX

Globaalse kliimamuutusega tegelemine vajab kaugele ulatuvaid, uudseid ja tihtipeale suurejoonelisi lahendusi, kirjutab Newcastle'i Northumbria Ülikooli geograafia ja keskkonnateaduste vanemlektor Paul Mann veebiväljaandes The Conversation

Kui teil õnnestuks korraldada väike ajaränd jääaja Euroopasse, võiks esimese hooga pähe kerkida mõte, et olete eksikombel sattunud hoopis kuhugi Aafrika savanni hüljatumasse ossa. Võdisema panev temperatuur ja erakordselt võimsate võhkadega kuuetonnised karvased elukad veenavad siiski, et tegemist on tõepoolest pleistotseeniga, mida ehk paremini tuntakse jääaja nime all.

Teie ees avaneks hunnitu vaade mammutistepile, võimsale Hispaaniast üle kogu Euraasia ja Beringi väina Kanadasse ulatuvale looduskeskkonnale. Seda kattis rohumaastik, puid peaaegu polnud ning seal elasid piisonid, põhjapõdrad, tiigrid ning juba mainitud «karvased» mammutid.

Paraku on nii mammutid kui ka põhiline osa mammutistepi ökosüsteemist juba ammu maakeralt kadunud. Nüüd loodab aga rühm Harvardi geneetikuid pilti muuta, kloonides elavate elevantide rakke, mis sisaldavad vähesel määral sünteesitud mammuti DNAd. Nende väitel võiks Arktika tundrakeskkonna asustamine selliste mammutilaadsete olenditega aidata kaasa kasvuhoonegaaside pinnasest vabanemise peatamisele ja tulevaste heitmete vähendamisele ajal, mil temperatuur kliimamuutuse tõttu aina edasi tõuseb. Esmapilgul võib see kõlada päris utoopilise mõttena, aga tegelikult on teadlased millegi sellisega eksperimenteerinud juba üle kahekümne aasta.

Arktika maapind on kaetud pinnasega, mida nimetatakse igikeltsaks ja mis on olnud külmunud juba alates pleistotseenist. Igikelts sisaldab tohutus koguses süsihappegaasi, mis on tekkinud kunagise taimkatte lagunemisel ja mida on seni hoidnud valla pääsemast erakordselt külm temperatuur. Selles «külmkapis» võib hinnangute kohaselt süsihappegaasi ja teisi süsinikuühendeid leiduda isegi kaks korda enam kui praegu atmosfääris. Kui igikelts peaks sulama, asuvad mikroobid pinnase orgaanilist materjali töötlema ning süsihappegaas ja metaan pääsevadki valla.

Seepärast on igikeltsa ja selles peituvad süsinikuühendite lademeid peetud kogu meie kliimasüsteemi «uinunud hiiglasteks». Kui nad peaksid üles ärkama, tõstaks tekkinud kasvuhoonegaaside heide globaalset temperatuuri ennustatust veel rohkem, tuues kaasa veel tõsisema globaalse kliimamuutuse (positiivse tagasiside mudel).

Loomupärased geoinsenerid

Siin võiksidki astuda mängu meie karvased sõbrad. Mammutid ja teised pleistotseeni suured taimetoidulised loomad trampisid lakkamatult sambla ja põõsaste peal, kiskusid puid välja ja häirisid maapinna loomulikku olekut. Nii käitusid nad endagi teadmata looduslike geoinseneridena, hoolitsedes äärmiselt viljaka stepimaastiku eest, kus oli rohkelt rohttaimi ja polnud õieti üldse puid.

Mammutilaadsete olendite tagasitoomine tundrasse võiks vähemalt teoorias aidata stepi ökosüsteemi laialdasemalt uuesti luua. Kuna rohi neelab päikesevalgust vähem kui puud, saab ka maapind vähem kuumust ning süsinikuühendite lademed ja kasvuhoonegaasid püsivad kauem jää sees. Suurem arv loomi suudaks ka lund rohkem segi pöörata, et see ei toimiks enam senisel määral maapinna isolaatorina – sellisel juhul saaks igikelts vahetumalt tunda Arktika karmi talve.

Selline mammutite väljasuremise ümberpööramine ja nende loodusse tagasitoomine aitaks niisiis ühtaegu kaasa rohumaade laienemisele ja külmunud maapinna sulamise aeglustumisele. Selles valguses tundub see igati hea mõte.

Pleistotseenipark kujutab endast võimsat eksperimenti Siberi Arktikas, mis käib juba 1996. aastast ja on keskendunud just eespool mainitud protsesside uurimisele. Just selles pargis kavandab Harvardi meeskond järgmise kümmekonna aasta jooksul esimese taaselustatud mammutihübriidi valla päästa.

Vene geofüüsiku Sergei Zimovi rajatud 16 ruutkilomeetri suuruses pargis elab vabaduses ligemale sada looma: piisonid, muskusveised, põdrad, jakid, hobused, põhjapõdrad. Pargis üritatakse selgusele jõuda, kas loomad suudavad häirida praegust ökosüsteemi ja seda viljakamaks muuta ning igikeltsa sulamist aeglustada või isegi ümber pöörata.

Mul on olnud õnn külastada parki päris mitu korda ja mind on ikka hämmastanud, kui suure innuga üritatakse nii kaugel, täielikult metsiku looduse keskel teha «suurt teadust». Me rändasime tundide kaupa võimsal Kolõma jõel, et püüda Arktika rannikult põhjapõtru, kelle siis transportisime väikestes paatides parki, mis neil aladel on paras vägitükk. Vaid mõne üksiku looma lisamine eksperimenti oli kurnav ettevõtmine. Aga teiselt poolt oli see meeli ülendav kogemus, mis pani mõtlema, kas kogu idee on ikka nii hullumeelne, kui see esialgu võib tunduda.

Raha ja inimeste vähesus on muutnud pargi rajamise ja hooldamise õige keeruliseks. Esimesed tulemused selliste liikidega eksperimenteerimisel, nagu muskusveis, põhjapõder ja hobune, on andnud mõista, et loomad muudavad pargi maastiku struktuuri ja maapind tõmbub jahedamaks.

Tänaseks on selgunud, et pargi rohumaad peegeldavad rohkem päikesevalgust kui ümberkaudne lehisemets, mis tähendab ka vähema kuumuse jõudmist maapinda. Teadlased on samuti võtnud mitmelt poolt 300 meetri pikkusi pinnaproove, et mõõtmistega kindlaks teha süsinikuühendite sisaldus pargis ja näha, kas ja mil moel erineb see ümbritsevast, mõjutusteta maastikust.

Kas see tasub ära?

Üsna palju sõltub avalikust ühisrahastamisest ning park otsibki praegu raha, et hankida temperatuuri- ja valgussensoreid. Juba on paigaldatud 35 meetri kõrgune torn turbulentse kovariatsiooni mõõtmiseks, millega jälgitakse vahet pidamata metaani ja süsihappegaasi sisaldust pargi atmosfääris ning selle temperatuuri. Veenvate tõendite kogumine teooria toetuseks võtab kahtlemata palju aega ja vaeva, aga me võime küllaltki varsti teada saada, kas see julge plaan suudab pakkuda ka realistlikku lahendust kliimamuutusele.

Mõned teadlased ja keskkonnakaitsjad on kahelnud, kas mammutite taaselustamine ikka tasub ära, eriti kui võrrelda selle kõrget hinda näiteks peaaegu täieliku rahapuudusega maailma elevantide säilitamiseks. Oluline on siin ehk esitada hoopis küsimus, kas me vajame konkreetselt mammuteid, et need projektid käima panna? Kas me ei võiks lihtsalt käsitsi puud maha võtta ja siis olemasolevaid loomi kasutada? Ma oletan, et vastus sõltub omajagu sellest, kas me tahame samasugust lähenemist kasutada Arktikas laiemalt, kus leidub rohkelt alasid, mille puhul inimese sekkumine oleks väga kulukas või lausa võimatu.

Igal juhul vajab globaalse kliimamuutusega tegelemine kaugele ulatuvaid, uudseid ja tihtipeale suurejoonelisi lahendusi nii heitmete kahandamiseks kui ka Arktika positiivse tagasiside minimeerimiseks, mis võiks põhjustada äraarvamatut kahju meie kliimasüsteemile. Ma ei tea, kas mammutite tagasitoomine on õige samm, aga praegu puudub meil ka vähegi asjalik lahendus, mis hoiaks Arktika hiiglaslikud süsinikuvarud kenasti maa sees.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane