Kaire Uusen: milliseid töötajaid ahistatakse seksuaalselt kõige enam?

Kaire Uusen Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES/PM/SCANPIX BALTICS

On riike, kus statistika järgi kuuluvad avaliku sektori töötajad n-ö keskmiselt ahistatute hulka. Leidub tegevusalasid, kus seksuaalne ahistamine on oluliselt hullem ja valdkondi, kus kogetakse ahistamist suhteliselt harva, kirjutab kolumnist Kaire Uusen. 

Selle taustal võib küsida, et kui Tallinna linnaosavalitsustes on kogenud seksuaalset ahistamist väidetavalt iga kümnes ametnik, siis kas see on ehmatav, oodatav või isegi «hea» tulemus?

Kuna siinkohal on tegemist Tallinna linnavalitsuse enda uuringuga, mis toimus Pirita ja Põhja-Tallinna juhtide eestvedamisel, hoiatavad asjaosalised, et seda ei saa võtta kui teaduslikku uuringut, vaid eelkõige infomaterjalina probleemi teadvustamiseks. Kui arvestada ülemaailmset naiste ärkamist ja #metoo kampaaniat, siis lisaks sellele võisid tulemust mõjutada kas ühes või teises suunas ka ametnike suhtumine meie oma ahistamisskandaalidesse.

Põllumehi ja kaevureid ahistatakse harvem

Üldjuhul peaks avalikus sektoris, antud juhul ametnike puhul, olema vähem seksuaalset ahistamist kui mitmetes muudes sektorites.

Kui võtta aluseks USA võrdsete töövõimaluste komisjoni 2015. aasta andmed sektorite lõikes ahistamiskaebuste kohta, siis tipus troonisid majutus- ja toitlustusasutused (eeldatavalt hotellitöötajad, ettekandjad jt), müük (poemüüjad, klienditeenindajad), tööstus, kus töötab kõige rohkem väheharituid, immigrante, alaealisi, nn nõrku sihtrühmi, keda on kerge ära kasutada, ning tervishoid, sotsiaalhooldus (medõed, sotsiaaltöötajad jt).

Avalik sektor, sh ametnikud, spetsialistid, teadustöötajad on vähemalt Ameerika statistikas keskmiste seas.

Kõige vähem oli seksuaalset ahistamist kaevanduses, ettevõtete nõukogudes-juhatustes (see ei tähenda, et nad ise ei ahista alluvaid), põllumajanduses ja kunstivaldkonnas. Võimalik, et kunstnikel puudub organisatsioon või kollektiiv, vaid töötatakse üksi. Kõigist ahistatutest 80 protsenti olid naised.

Juhte ahistatakse harvem kui alluvaid

Ameerika andmeid ja ka nimetatud linnaosavalitsuste uuringut kõrvale jättes võib tuua mõned näited, kellel on avalikus sektoris suurem tõenäosus seksuaalset ahistamist kogeda. Üldjuhul on need töötajad, kes puutuvad paljudega töiselt kokku või peavad korraldama või vahendama suure arvu inimeste «tööasju» – sekretärid, abid, klienditeenindajad, administraatorid, võimukate juhtide alluvuses töötavad reaametnikud. Naistekollektiivides võib kogeda seksuaalset ahistamist ka alluva rollis või võrdsel positsioonil meesametnik.

Vähem on oht langeda seksuaalse ahistamise ohvriks neil, kes töötavad teistest eraldi, eri aegadel või ainult oma sookaaslastega koos. Vähem ahistatakse ka endast kõrgemal positsioonil ametnikke. Loomulikult tuleb ette erandeid, aga üldjoontes võib neid määratlusi uskuda.

Tuleb tunnistada, et kuna Eestis on ahistamiste teemal džinn pudelist välja lastud ning hirm saada ahistaja silt endale külge varasest suurem, võinuks linnaosavalitsuste tulemus isegi hullem olla. Teisalt on ametnike hulgas naiste ülekaal, mistõttu on võimalus vastassugupoole ahistamiseks väiksem. Samuti ei ole teada, kas seksuaalse ahistamise tähendust mõisteti ühtemoodi.

Praxise 2014. aasta vastava uuringu järgi Eestis justkui ahistamisi eriti polegi. Eesti kohtutes oli olnud menetluses vaid üks seksuaalse ahistamise kaasus, mille puhul selgus hiljem, et seksuaalset ahistamist siiski aset ei leidnud. Mõningad juhtumid olid ka töövaidluskomisjonides arutlusel, aga needki ei leidnud laiemat kõlapinda. Ka soolise võrdõiguslikkuse volinik on pidanud mõningaid selliseid juhtumeid hindama. Kokkuvõtlikult mainitakse, et olemasolevate uuringute alusel ei ole võimalik hinnata Eestis probleemi (sooline ja seksuaalne ahistamine töökohal) mastaapsust, levikut eri sektorites-ettevõtetes, ahistamise riskitegureid, mõjusid kannatanule jne.

Tuleb tunnistada, et kuna Eestis on ahistamiste teemal džinn pudelist välja lastud ning hirm saada ahistaja silt endale külge varasest suurem, võinuks linnaosavalitsuste tulemus isegi hullem olla.

Kindlasti ei tähenda väike dokumenteeritud seksuaalsete ahistamiste hulk, et Eestis pole seda olnud – lihtsalt selle tajumine, märkamine või avalikustamine on olnud tabu või tekitanud ohvrites enneolematut suurt hirmu (vt Mangi juhtum). Teiseks on võimalik, et meie töökultuur ja ahistamise tajumine on juba ajalooliselt nt Euroopa riikidega võrreldes erinev.

Teisalt võib põhjuseks olla see, et Eesti töötaja (nii avalikus kui erasektoris) ei taha teadlikult tunnistada või avalikustada, et on kogenud seksuaalset ahistamist. Põhjus, miks ta seda ei tee, on selge – meie seaduste järgi on töötaja alati nõrgemas seisus.

Heaoluriikidega võrreldes on Eesti töötajatel palju kaotada – töökoht, palk, staatus. Ahistatu saatus ei ole rikastumine, vaid sattumine vaesusesse, võlgadesse, lisaks ühiskonna hukkamõist, samuti süüdistatakse ohvrit jne. Talupojatarkus soovitab kannatada või ignoreerida.

Kõik mäletavad masuaega, kui Eesti töötajad leppisid palkade alandamisega, samas kui rikastes riikides töötajate palk ei langenud või isegi tõusis. Nõukogude ajal (võib-olla mõnel pool ka praegu) oli juhte, kes karjusid alluvate peale – ja seda peeti normaalseks juhtimiseks.

Kui aga #metoo ei kuiva kokku, kui naiste eneseteadvus maailmas aina kasvab, kui Mangi juhtum leiab ahistajate jaoks positiivse lahenduse, kui ohvritesse suhtutakse mõistvalt, siis võib järgmine sellelaadne uuring tuua Eestis teised tulemused ehk seksuaalse ahistamise kogejate arv võib plahvatuslikult kasvada igas sektoris, mitte ainult Tallinna linnavalitsuses.