Kathryn Jezer-Morton: miks me Facebooki kasutame?

Facebooki vastased. Foto: PETER NICHOLLS / REUTERS

Tundub, et meil on hädasti vaja esitada Facebooki kohta küsimusi, mida varem ei ole esitatud, kirjutab Concordia Ülikooli doktorant Kathryn Jezer-Morton veebiväljaandes The Conversation. 

Viimasel ajal on mind Facebooki sisse logides ikka tabanud mõte, miks ma üldse seda saiti kasutan.

Uurijana, kelle teema on just internetikogukonnad, olen ma õigupoolest harjunud, et mu peas käib metanarratiiv selle kohta, mida ma internetis teen, aga tüüpiliselt käib see narratiiv ikkagi minu peas, mitte ei keri ennast lahti Facebooki seinal. Justkui oleksid mu uurimuste küsimused ellu ärganud: mis see Facebook üldse on? on seal midagi lõbusat ja köitvat? kui ei, siis mis ikkagi?

Ühismeedia kasutamise üürikeses ajaloos valitseb praegu äärmiselt põnev aeg.

Facebooki kasutajad on hakanud kriitiliselt suhtuma süsteemidesse, mida nad ise juba mõnda aega pruugivad. See on oluline hetk: kas avalik arvamus järgib juba ammu teada-tuntud raevupuhangu ja sellele järgneva omaksvõtmise tsüklit või muudame me tavapärast käitumismudelit ja hakkame Facebooki suhtuma uuel, otsustavamal moel?

Uurijad on esitanud tõsiseid küsimusi Facebooki kohta kogu viimsel kümnendil, aga isegi siis, kui nad on ülimalt tunnustatud, ei kujuta nad kaugeltki sellist ohtu nagu haritud tarbijad. Tarbijate raevupuhanguta aga on raske uskuda, et valitsus hakkaks tõsisemalt reeglite muutmise peale mõtlema.

Hälin ja raev

Seni on vähemalt minu seinal käinud kõik täpselt nii, nagu on olnud oodata. Rahulikumaid, sügavamõttelisi väljaütlemisi katkestavad aeg-ajalt kindlameelsemate tegelaste kirglikud sõnavõtud: ärgake ometi üles, lambapead! Kui te toote eest ei maksa, saate ise tooteks! Tuleb meelde, jah? Lahkuge Facebookist! Krüptige oma andmed! Lömastage oma nutitelefon tanksaapa all!

Siis tormavad muidugi kohe kohale terava taibuga sotsiaalkommentaatorid, kes tuletavad meelde, kus neid üleskutseid tehakse. «Ah, kas pole irooniline, et te kirjutate seda kõike Facebookis!» Mille peale kõik sisimas ohkavad ja löödult silmi pööritavad. Lisame näpuotsaga vana head võllahuumorit, kuidas me kõik oleme lakkamatu jälgimise all. Ja kordame seda. Inimelu käib ikka endistmoodi ühest äärmusest teise. Hälin ja raev, ilma igasuguse tähenduseta.

Ärgake ometi üles, lambapead! Kui te toote eest ei maksa, saate ise tooteks! Tuleb meelde, jah? Lahkuge Facebookist! Krüptige oma andmed! Lömastage oma nutitelefon tanksaapa all!

Et selle tsükli käivitas aasta algupoolel välja tulnud tõsiasi, et valijate profileerimisega tegelev ettevõte Cambridge Analytica omandas Facebookist andmeid 50 miljoni ameeriklase kohta, ei olegi võib-olla enam nii tähtis.

See on pelgalt viimane teade juba pikas andmete kaevandamisest kõnelevate uudiste reas. 2017. aastal jõudsid kogemata avalikkuse ette ligikaudu 200 miljoni registreeritud valija isiklikud andmed, mille oli salvestanud valijate profileerimise ettevõte Deep Root Analytics. Aasta varem said Vene häkkerid kätte suure hulga andmeid valijate kohta, mille oli hankinud demokraatide üleriiklik komitee.

Viimase paljastusega selgus ainult, et senine praktika kestab häirimatult edasi, mida iganes ka Mark Zuckerberg ütleks või teeks. See ei olegi õieti enam Zuckerbergi probleem: probleem peitub standardiks kujunenud reklaamimudelis.

Enamik Facebooki kasutajaid on sel platvormil olnud juba kümmekond aastat ja võib-olla väljendab meie raev ja viha meie enda kasvuraskusi.

Platvormil veedetud aeg on andnud meile teatava kriitilise distantsi. Meie tähelepanu ei tõmba enam nii palju kõrvale kõik see tilu-lilu, mida platvorm meile pakub. Ja tundub, et meil on hädasti vaja esitada Facebooki kohta küsimusi, mida varem ei ole esitatud.

Hoopis teised küsimused

Fenwick McKelvey, Concordia Ülikooli kunsti, kultuuri ja tehnika instituudi Milieux meediaajaloo uurimiskeskuse kaasdirektor, soovib, et ajakirjandus hakkaks esitama sootuks teistsuguseid küsimusi selle kohta, kuidas niisugused platvormid nagu Facebook andmeid kasutavad.

«Meedianarratiiv ütleb jätkuvalt, et nende platvormide (näiteks Facebooki) siht on avada inimestele külluslikud infoväljad,» ütles McKelvey mulle. «Aga mida aeg edasi, seda vähem see tõele vastab – nende siht on üha enam hallata ja juhtida inimeste käitumist.»

Alati, kui inimene astub mõnda kauplusse nii, et tema telefoni asukohateenus on sisse lülitatud, annab ta ühtlasi teada oma tarbimiseelistustest.

McKelvey usub, et pakiliste küsimuste seas, mida meediakommentaatorid peaksid esitama, on eelkõige see, kuidas internetireklaami ostjad tarvitavad kasutajate andmeid inimeste varjatud mõjutamiseks. Ta toob ilmekaks näiteks SnapChati, muidu üsna jõuliste privaatsusseadistustega ettevõtte, mis lekitab reklaamiostjatele jahmatavalt üksikasjalikke andmeid – aga nii ongi see tavaks saanud.

SnapChati protokollide kaudu annab kasutaja telefon reklaamimüüjatele teada, kui palju aega möödub hetke, mil ta vaatab mõnda nende reklaami, ja hetke vahel, mil ta neilt midagi ostab, olgu interneti kaudu või füüsilisest kauplusest.

Alati, kui inimene astub mõnda kauplusse nii, et tema telefoni asukohateenus on sisse lülitatud, annab ta ühtlasi teada oma tarbimiseelistustest.

Võib-olla aga peaksime süvenema veel põhjalikumalt ka Facebooki äripraktikasse.

Facebook kaldub rõhutama, et enamik nende andmete kogumise viisidest on otsesõnu kasutamistingimustes kirja pandud. Kuid Concordia ülikooli sotsioloogiadotsendi Martin Frenchi sõnul on Facebooki jaoks mõiste «nõusolek» isegi parimal juhul väga poorne.

Teadmatus andmete kasutamise kohta

«Facebook olla 2015. aastal muutnud oma senist poliitikat, et rakenduste arendajad ei pääseks enam ligi rakenduse kasutajate informatsioonile. Aga minu jaoks kerkib siin küsimus: kas Facebooki kasutajad on reaalses maailmas ikka tõeliselt teadlikud muutustest, kuidas nende andmeid kasutatakse, ja eeskirjadest, mis seda väidetavalt reguleerivad?» tunneb French huvi.

French kinnitab, et uuringu põhjal, millega vaadeldi inimesi, kes on lugenud ja aru saanud ühismeedia privaatuspoliitikast, ei tea enamik inimesi, mida nende andmetega tegelikult ette võetakse. «Nõusolek», millest Facebook kõneleb, kui nad viitavad kokkuleppele oma kasutajatega, ei ole tegelikult nõusolek selles mõttes, nagu seda sõna defineerib mis tahes sõnaraamat.

Internetielu uurivate sotsiaalteadlaste seas valitseb üksmeel, et kõigel, mis toimub võrgus, on oma analoog ka tegelikus elus.

Meil on olnud kümnendijagu aega integreerida Facebooki oma ellu ja nagu õppimisprotsessi puhul ikka, on edu olnud ebaühtlane.

Facebooki kasutajatena oleme jõudnud kriitilise hetkeni. Me ise kanname vastutust harida ennast põhjalikumalt meie osalemise tagajärgede suhtes. Konto kustutamine ei muuda veel kuidagi seda, mil määral reklaamiostjad hindavad meie isiklikke andmeid.

Ent võib juhtuda ka nii, et kui meist on saanud ühismeedia küpsed ja täiskasvanud kasutajad, hakkame viimaks ise nõudma, et seataks piirid sellele, kuidas ja millal meie andmeid ostetakse ja müüakse.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane