:format(webp)/nginx/o/2018/05/17/7848955t1h7064.jpg)
Kurvastaval kombel tuleb nentida, et natsid kasutasid isegi harrastajate klubisid, mis ju muidu on üks kodanikuühiskonna alustalasid, ära enda diktatuuri kindlustamiseks, kirjutab Williami & Mary kolledži Saksa uuringute dotsent Bruce Campbell veebiväljaandes The Conversation.
Kui inimeste ees seisavad vabad ja piiramata valikuvõimalused, tegelevad nad rõõmu ja naudinguga mõne meeldiva asjaga, olgu selleks markide või müntide kogumine, perekonna ja suguvõsa ajaloo uurimine, aiandus või elektroonikaseadmetega nikerdamine. Kuid mis juhtub siis, kui niisugused vabad hinged, eriti veel need, kelle hobiks on mõni spetsiifilisem tehniline oskus, satuvad järsku elama diktatuuri tingimustes?
Rahvussotsialismile pühendunud ajaloolasena võin nentida, et minu viimane uurimus Saksamaa raadioamatööridest paljastas üsna ettevaatlikuks tegeva pildi. Võimu enda kätte koondades kipuvad autoritaarsed valitsused või liikumised tihtipeale õõnestama ja üle võtma kodanike loodud organisatsioone, isegi näiliselt ebaolulisi hobiühendusi. Minu uurimuse järgi võivad inimesed, kes tegelevad tehnilisema hobiga, näiteks raadioamatöörid, nautida ehk pisut enam isiklikku vabadust kui inimesed, kelle huvialad ei ole strateegiliselt nii tähtsad (näiteks lauljad või sportlased). Ent selle vabaduse hind on koostöö võimudega.
1920. aastate nõndanimetatud džässiajastul paelus inimesi uus tehnika: lennukid, mootorsõidukid, raadio. Sellest vaimustusest kasvas välja suurettevõtteidki, aga sellest tärkas ka ohtralt hobisid ja asjaarmastajate gruppe.
Saksamaal – ja teisteski riikides – tärkas raadioamatööride gruppe kui seeni pärast vihma. Neisse kuulus sadu tuhandeid sakslasi – osaliselt ka seepärast, et müügil olevad raadioaparaadid olid väga kallid ning klubid aitasid inimestel neid oma kätega palju odavamalt valmis ehitada. Kui nad olid sellega hakkama saanud, ei jätnud nad tihtipeale raadioaparaati niisama seisma, vaid tuunisid seda aina edasi, ühelt poolt lihtsalt lõbuks, vastsete oskuste täiustamiseks, teiselt poolt aga vastuvõtu parandamiseks, et saada kätte rohkem välismaiseid jaamu, mis pakkusid palju etemat meelelahutust kui Saksamaa riiklik ringhääling. (Tähele panemata ei tasu jätta sedagi, et klubid korraldasid meeleolukaid pidusid.)
/nginx/o/2018/05/18/7849923t1h2863.jpg)
1933. aastal tulid Saksamaal võimule natsid. Nad alustasid kogu ühiskonna üleüldist ja tihtipeale vägivaldset allutamist natsipartei võimule ja huvidele. Täiesti erinevaid ühendusi – laulukoorid, erakonnad, spordiklubid, kaubanduskojad – pandi kinni või võeti üle, mille järel neist kihutati välja juudid, sotsialistid, kindlameelsed demokraadid ja kõik teised, keda natsid pidasid vastaliseks.
Püsima jäänud ühendused olid sunnitud uut režiimi toetama. Eriti puudutas see raadioamatööre, sest nende oskuste hulka kuulus ka sidepidamise vahendite ehitamine.
Natsid tundsid erilist huvi aktiivsete raadioamatööride vastu, kes kuulusid ülemaailmsesse amatööride võrku ning tegelesid palju enama kui pelgalt teiste ette valmistatud uudiste- või meelelahutussaadete kuulamisega. Nad saatsid ise sõnumeid eetrisse ja võtsid neid vastu. Saksamaal ei olnud võimalik osta töövalmis raadiosaatjaid ega muud varustust, mida oleks saanud kohe kasutada amatööridele eraldatud sagedustel. Raadioamatöörid pidid oma aparaadid ise ehitama ja selleks läks vaja kaugelt enam teadmisi ja oskusi kui tavalise raadiovastuvõtja kokkupanemiseks. Nagu veel tänapäevalgi, pidid nad eetrisse pääsemiseks ühtlasi sooritama üpris keerulise litsentsieksami.
Sellest tulenevalt omandasid raadioamatöörid sõltumata sellest, kas nad olid hariduselt elektriinsenerid või mingi muu tehnikavaldkonna haridusega või sootuks muu eriala inimesed, päris põhjalikud teaduslikud ja tehnilised teadmised nii elektriasjanduse kui ka raadiosagedustel saadete vastuvõtmise ja saatmise ehk sidepidamise kohta. Samuti oli neil kõva praktika raadiovarustuse kasutamisel, mis jäi alla vaid professionaalsetele raadiooperaatoritele.
Natside rahvavalgustuse ja propaganda minister Joseph Goebbels mõistis hästi raadio potentsiaalset võimu nii natsipropaganda levitamisel kui ka natside võimuhaardele vastu seisvate rühmituste ühendamisel. Seepärast asus ta kiiresti tegutsema, et võtta kontrolli alla nii kommertsraadiojaamad kui ka raadiohuviliste klubid ja nende liikmeskond. Klubid, mille liikmed soovisid ainult saateid kuulata ega tundnud suurt huvi aparaatide tehnilise poole vastu, pandi lihtsalt kinni.
/nginx/o/2018/05/18/7851389t1he3ca.jpg)
Raadioamatöörid, kes tahtsid oma sõnumeid edastada, sattusid raskesse olukorda. Natsid muidugi teadsid, et paljud amatöörid on varemgi ilma igasuguse litsentsita saateid eetrisse paisanud ning neil on usutavasti tuvastamata raadiokontakte välismaalastega, isegi Nõukogude Liidus ja Prantsusmaal, kes olid olnud Saksamaa vaenlased Esimeses maailmasõjas.
Saksamaal oli küll ainult mõni tuhat litsentsiga raadioamatööri, aga nende tehnilised teadmised ja oskused olid liiga väärtuslikud, et natsirežiim oleks saanud neid raisku lasta. Tegelikult leidsidki Saksamaa raadioamatöörid ja nende klubid mitmeid mõjuvõimsaid natsist toetajaid, kaasa arvatud sõjaväelaste seas, kes kaitsesid neid sulgemise eest, mis muidu ootas ees enamikku hobiühendusi. Valitsus isegi kahekordistas väljaantavate litsentside arvu.
Raadioamatöörid võisid niisiis oma hobiga edasi tegelda, aga ainult siis, kui tegid koostööd – mis mõnigi kord läks tõsiselt vastuollu amatööride varasemate tavade ja kommetega.
1933. aasta kevadel, kui natsid võimu enda kätte koondasid, võttis Goebbels enda kontrolli alla raadioamatööride ülemaalise ühenduse DASD (Deutscher Amateur-Sende- und Empfangsdienst, Saksa amatöör-saate- ja vastuvõtuteenistus). See jäi küll endiselt ametlikult eraorganisatsiooniks, kuid edaspidi hakkas selle esimeest määrama propagandaministeerium koostöös sõjaväega ning valitsus sai vetoõiguse ühenduse juhtide otsustele.
Goebbels lootis muu hulgas, et Saksa raadioamatöörid kasutavad oma sidemeid teiste maade raadioamatööridega ära natsipropaganda levitamiseks terves maailmas. See ootus eriti ei täitunud: suurem osa amatööride suhtlusest oli edaspidigi puhttehniline. Ja igatahes ei võetud välismaal tõsiasja, et Saksa raadioamatööre võis endiselt rohkelt eetris kuulda, tõendina selle kohta, kui tore ja imeline on elu rahvussotsialismi tingimustes.
Saksa raadioamatöörid ei vaevunud propagandaministeeriumile isegi ütlema, kui totter niisugune rahvusvahelise propaganda idee on, ning andsid aina teada enda rohkearvulistest väliskontaktidest.
Palju olulisem on aga Saksa raadioamatööride panus natside salajasse sõjaväe tugevuse taastamise programmi. Esimese maailmasõja lõpetanud Versailles' rahuleping oli seadnud karmid piirangud, kui palju relvi ja sõjaväelasi võib Saksamaa sõjaväes olla. Versailles' piiranguid ületavate üksuste lisamine ja nendega suhtlemine nõudis muu hulgas tehniliselt asjatundlikke raadiooperaatoreid, kes mõistaksid lühilaineraadio olemust ning suudaksid väga kiiresti saata ja vastu võtta morsekoodi. Raadioamatöörid sobisid sellesse rolli imehästi ning neid värvatigi otse relvajõudude, luureteenistuste ja diplomaatilise korpuse sideteenistuse käsutusse.
/nginx/o/2018/05/18/7851391t1hb8cd.jpg)
Samuti õpetasid nad raadioside oskusi nii tegevväelastele kui ka tulevastele sõjaväelastele, näiteks Hitleri-noorte organisatsiooni liikmetele ja meestele, kes tahtsid astuda mereväe teenistusse. Raadioamatööride kasutamine õppeülesannete täitmisel võimaldas Saksa sõjaväel varjata Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia ja Ühendriikide eest, et taasrelvastumine käib täie hooga. Eetrisse tekkinud uusi raadiooperaatoreid sai seletada amatööride agara lisandumisega.
Saksa raadioamatööride ühendus DASD pakkus muudki tehnilist abi, peilides näiteks välja sagedusi, mis sobiksid sõjaliseks sidepidamiseks. SSi julgeolekuteenistus tellis isegi DASDi kesklaborilt miniatuurseid raadiosaatjaid, millega luurajad saaksid korraldusi vastu võtta ja tulemustest teada anda.
Kui Saksamaa raadioamatöörid tahtsid Kolmanda Riigi ajal edasi eetris olla, seisid nad silmitsi igati halva kõlbelise dilemmaga. Nagu kõik Saksa ühiskonna liikmed, pidid nad leppima julgeolekuteenistuste pingsa tähelepanuga. Aga et raadio taga endiselt eetrisse minna, pidid amatöörid lisaks aktiivselt osalema natsirežiimi tegevuses, kihutades enda ridadest minema juudid ja natsivastased ning tehes tihedat koostööd võimudega, kaasa arvatud SSi ja luureteenistustega.
Tagasi vaadates tuleb nentida, et DASDi suhted natsidega olid liiga lähedased. Ent see on juba diktatuuride loomuses, et inimestel ei lubata kõrvale jääda. Raadioamatöörid, kes kaalusid vastupanu natsidele, olid eriti raske probleemi ees: erinevalt tantsijatest või muusikutest oli raadiotehnikutel strateegilisi oskusi, mistõttu oli äärmiselt tõenäoline, et nad peilitakse välja ja sunnitakse koostööle. Keeldumine võis parimal juhul tähendada majandusliku ja ainelise olukorra järsku halvenemist, halvimal juhul aga vahistamist, koonduslaagrit või isegi hukkamist. Võimalikud tagajärjed olid kõigile selged.
Kui valikuks olid põgenemine, avalik vastupanu või koostöö, valis enamik koostöö, mis pealegi lubas neil edasi tegelda lemmikharrastusega. Paraku ei saa Kolmanda Riigi puhul kaassüüd kuidagi pisendada. Kurvastaval kombel tuleb nentida, et natsid kasutasid isegi harrastajate klubisid, mis ju muidu on üks kodanikuühiskonna alustalasid, ära enda diktatuuri kindlustamiseks.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
/nginx/o/2018/05/17/7848749t1h5e0e.jpg)