Toompea loss

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Nii nagu vilets suusailm ei tahtnud tänavu veel aprillikuuski lahkuda, pulbitseb ühiskond poliitilises plaanis iseäranis märgiliselt, hoolimata sellest, et suvi rannailmade ja puhkuste ajaga juba hoogsalt sisse murrab. Valimisteni jääb küll veidi vähem kui aasta, kuid valimiskampaania lahinguid oodates kaevatakse kaevikuid eriti innukalt.

Olukorra teeb tähelepanuväärseks mitme eriilmelise surverühma võrdlemisi üheaegne avalik väljatulek ning ideede esitamine moel, mida Toompeale valitud seltskond vaevalt eirata saab.

Ettevõtjate asutatud Riigireformi Sihtasutus, et süsteemselt uusi riigikorralduse ideid välja töötada. Tipphaiglate ettepanekud meditsiiniasutuste reformimiseks. Eesti 200 manifest mitmesuguste poliitikasoovitustega. Kihelkondadel põhinev liikumine eesmärgiga kutsuda sügisel kokku Maakogu – «erakondade-väline, kogukondlikkusele toetuv vastusurve-grupp». 400 avaliku elu tegelast kirjutas alla kriitilisele avaldusele Rail Balticu suhtes. Tartus sisaldab tselluloositehasevastane protest juba laulva revolutsiooni elemente.(inimkett, kontsert).

Põhimõtteliselt avaldab osa ühiskonnast Eesti valitsevale poliitikale, sh parlamendierakondade poliitikutele, järjest häälekamalt umbusaldust. Seda tendentsi näitas mingil määral valimisliitude edu sügisestel kohalike omavalitsuste volikogude valimistel ja kinnitavad üha Kantar Emori erakondade toetuse uuringud.

Samas on juhtiv opositsioonijõud Reformierakond ja peaministripartei Keskerakond püsivalt kõrge toetusega ehk kummagi valijaskond hoiab kindlalt oma eelistust. Võitlus kaalukaima protestihäältesaagi nimel käib nende selja taga.

See, et valimistevahelisel ajal kuni kolmandik valijaist oma poliitilist eelistust välja ei ütle või vastanduvad kõigile, on tavapärane. Kuid Eesti 200 pelgalt Postimehe arvamusküljel tehtud viie ühiskonnategelase avalduse ja järgnenud intervjuudega uuringus kajastuv kuueprotsendine toetus näitab valija emotsionaalset valmisolekut tuua järgmisel kevadel riigikokku värsket verd ja mõtet.

Uute jõudude ja kõnealuse tendentsi puhul üldisemalt väärib märkimist, et oma ideedega peetakse vajalikuks tulla välja avalikult, mitte kuluaarilobiga. Viimane järelikult mingil põhjusel ei toimi (ju pole usaldust!), kuigi kõigil mainitud algatustel oleks selleks võimu ja vahendeid – kellel nimesid, kellel raha, kellel mõlemat.

Poliitikute umbusaldamine toob paratamatult kaasa poliitika kui millegi mürgise käsitlemise. Siiski tasub meeles pidada, et otsuste mõjutamine käib lõpuks ikkagi poliitika kaudu. Seda muidugi esindusdemokraatiale sobiva tööriistakasti juurde jäädes.