Mart Nutt: parempoolne poliitika ei tohi muganduda vasakpoolsuse ja populismi järgi

Parempoolne poliitika on edukas, kui see on järjekindel ja väärtuspõhine ega mugandu vasakpoolsuse ja populismi järgi, kirjutab riigikogu liige Mart Nutt (Isamaa ja Res Publica Liit).

Aegajalt kostub mõtteavaldusi, et parempoolsust (ega ka vasakpoolsust) pole ammu olemas, need on jäänud ajalukku. Selline hinnang lähtub projektiparteide positsioonilt, kellel ei ole põhimõtteid ega maailmavaadet, vaid konkreetsed pragmaatilised (üksik)huvid, mida püütakse ellu viia kõige sobivamat konjunktuuri ära kasutades.

Ent kogu poliitiline maastik ei koosne üksnes ja õnneks projektiparteidest. On säilinud ka järjepidevus, süsteemne ühiskonnakäsitlus ja maailmavaateline visioon, missuguses ühiskonnas me soovime elada.

Et aga maailmavaadetes orienteeruda, vajame koordinaate. Üheks ja ühiskonna käsitluses enam levinud koordinaadiks ongi parem-vasak skaala. Kui need mõisted ei meeldi, võib need asendada millegi muuga, kuid olemus sellest ei muutu.

Skaala jääb samaks

Esimese maailmasõja järgses maailmas oli välja kujunenud enam-vähem järgmine koordinaatide võrk. Seda võib vaadelda ka ruumilisena, kuid lihtsuse mõttes vaatleme lineaarsena. Üheks jooneks oli selles parem-vasak skaala ja teiseks demokraatia-diktatuuri skaala.

Kõige üldisemalt liigitades jäid skaala paremale poolele jõud, kes toetasid isikuvabadusi, vabaturumajandust, individuaalseid tegutsemisvõimalusi, teisisõnu skaala vabaduse pool.

Vasakule poolele paigutusid aga jõud, kelle meelest pidi ühiskond panustama rohkem sotsiaalsusele, heaolule, hoolekandele, varade õiglasele ümberjagamisele ning riigi osa ja bürokraatia suurendamisele selles protsessis ehk siis võrdsuse pool.

Ent vähem oluline ei olnud demokraatia-diktatuuri skaala. Demokraatlik pool ühendas need nii parem- kui ka vasakpoolsed jõud, kes leidsid, et ühiskond peab liikuma edasi seadustele toetudes, demokraatlike valimiste kaudu ja ilma vägivaldsete revolutsioonideta.  Nendeks olid erinevad konservatiivsed, liberaalsed ja sotsiaaldemokraatlikud parteid.

Diktatuuri poole hõivasid aga vägivaldseid pöördeid, üheparteilist või ainuisikult diktatuuri pooldavad liikumised – kommunistid, natsionaalsotsialistid, fašistid ja muud liiki autokraadid.

Tänane ühiskond on sajanditagusega palju muutunud, aga koordinaadid on jäänud üldjoontes samaks.

Ka parteid ja liikumised kannavad sageli uusi nimesid ja toetuvad paratamatult uutele ühiskonna trendidele, mis on tingitud majanduskeskkonna, infotehnoloogia, teadmiste arengust nagu ka globaliseerimisest ja ühiskondlike suhete ümberkujunemisest.

Seega, me saame uusi jõudusid väga hästi vaadelda läbi vanade koordinaatide – parem-vasak ja demokraatliku – diktatuuri skaala.

Parempoolse poliitika väljakutsed

Samas on ühiskonnas toimunud alati parempoolsete ja vasakpoolsete ideede ning demokraatlike ja autoritaarsete meetodite läbipõimumist.

Küllaltki suured muudatused algasid poliitilisel maastikul 1990. aastatel ja sellel olid mitmed põhjused: esmalt kahepooluselise maailma kokkuvarisemine ja asendumine multipolaarsega.

Teiseks, infotehnoloogiast tingitud muudatused ühiskonnale. Tohutult kasvas info hulk, selle liikumise kiirus, infot tootvate allikate arv ning samas vähenes traditsiooniliste teabekanalite osakaal nagu raadio, televisioon, kirjutatud väljaanded.

Vähenesid ka kontrollivõimalused, mis lõid soodsa pinnase anonüümsetel allikatel kontrollimatul hulgal paisata valeinformatsiooni avalikkusesse ja sel teel mõjutada miljonite inimeste käitumist.

See keskkond on loonud soodsad võimalused projektiparteidele edukaks toimetulekuks. Igaks valimiseks võib välja tulla uue kombinatsiooniga ideedest ja kui nende elluviimine ei õnnestu, siis end ümber korraldada, esineda «uue» jõuna ja vastutust ei kanna keegi.

Ent alles on ka traditsioonilist ühiskonna järjepidevust hindavad jõud nii paremal kui vasakul tiival. Kui ühiskond liigub relatiivselt, ilma pidepunktideta, siis see ühiskond ei liigu edasi.

Parempoolsed jõud pakuvad pidepunkte väärtuste ja stabiilsuse näol ja see annab neile praeguses poliitilises maastikus ülimalt olulise koha. Parempoolsed jõud on ülekaalus Euroopa parlamendis juba mitu valimistsüklit, mis näitab selgelt valijate ootust parempoolse poliitika järele.

Samas on konservatiivsed ja liberaalsed jõud teatavas identiteedikriisis, olles pideva ühelt poolt postmodernistliku surve all ühiskond üldse lammutada ja teiselt poolt populistide materdada, kes end eksitavalt konservatiivideks nimetavad, aga tegelikult kujutavad põhimõteteta, loosunglikku segu vasakpoolsest majandus- ja sotsiaalküsimustest, immigrandivastasusest, rassismist ja autoritarismist.

Parempoolne poliitika on edukas, kui see on järjekindel ja väärtuspõhine ega mugandu vasakpoolsuse ja populismi järgi.