XII noorte laulupidu "Mina jään"

FOTO: Eero Vabamägi

Kodueestlased ja väliseestlased peavad eestluse püsimajäämise nimel koostööd parandama, leiavad Eestlaste Kesknõukogu Kanadas president Marcus Kolga ja asepresident Laas Leivat.

Eesti rahvaarv kipub langema, aga maailma mastaabis püsib eestlaste arv stabiilne. Kui kodumaal püütakse meeleheitlikult leida viise, mil moel eestlasi juurde tekitada, siis väljaspool Eesti piire elab veel 200 000 inimest, kes ennast eestlaseks nimetavad.

Suur osa on ajutised majandusmigrandid, kes on läinud välismaale otsima õitsengut ja stabiilset sissetulekut. Mõned on välja rännanud ka päikesepaiste ja sooja ilma otsingul.

Paljud on aga põgenike järglased, kelle esivanemad jätsid kodu ja suguvõsa maha natsi ja soveti türannia eest põgenedes. Nende seas oli nii lihtsaid talumehi kui ka jõukaid ettevõtjaid, kes haarasid kaasa vähese vara, mida said, ning riskisid eluga Läänemerel ja põgenikke tulvil teil, et leida oma vanematele, abikaasadele ja lastele rahu ja varjupaika. Nii kunagised rikkad reederid kui ka rannakalurid pidid haarama pihku pintslid, saed ja höövlid, et endale ja oma perele toit lauale teenida.

Nad töötasid, et ellu jääda. Nad töötasid, et peret elus hoida. Nende üle naerdi sageli just seepärast, et nad olid põgenikud või ümberasustatud inimesed. Üks Aare-nimeline poiss võttis endale nimeks Dave, sest ei kannatanud enam välja, et teda koolis eriskummalise nime pärast muudkui narriti. Paljud teisedki nägid ränka vaeva, et sulanduda oma uue asumaa oludesse.

Hoolimata piirangutest, mida seadsid vaesus ja diskrimineerimine, jäid nad püsima. Ja seeläbi püsis ka lootus vabale Eestile ning anti rõõmuga edasi eesti kultuuri ja keelt järgmistele põlvkondadele. Kõiki eesti kogukondi üle terve maailma kannustas tagant niisugune positiivse toonusega lootus.

Ei rõõm ega lootus hääbunud kunagi. Kui Eesti viimaks iseseisvuse taastas, tuli meil asuda mõtlema, kuidas kanda edasi eesti pärandit ja kultuuri.

Sellest ajast on möödunud põlvkonna jagu aega, aga kuhugi ei ole kadunud meie uhkustunne olla eestlane, kanda jätkuvalt edasi rahvuslikku pärandit. Me saame tunda uhkust oma maa saavutuste üle väga paljudes valdkondades. Kanadas vaatab valitsuski Eesti ja eestlaste kui innovatsioonieeskuju poole.

Me oleme väike, aga liitlaste seas kõlbelise majakana imetletud rahvas – sest kui Eesti juba midagi kavandab, siis tehakse see ka teoks. Lõpuni ja täielikult. Meie riigi ja rahva maine, meie kõlbeline vankumatus ja eetiline kindlameelsus on kõrgelt tunnustatud nii kodu- kui ka välismaal.

Kui me aga ise rahvana peeglisse vaatame, ei suuda me seal näha neid tugevaid külgi, mis on meile nii suure edu kindlustanud.

Väljaspool Eestit elab meid 200 000. See on poole Tallinna jagu. Meie seas on väga suurte oskuste ja teadmistega kogenud ja edukaid ettevõtjaid, õpetajaid, arhitekte, poliitikaanalüütikuid, kirjanikke, majandusteadlasi, muusikuid, programmeerijaid, filmimehi ja nii edasi. Mis aga kõige tähtsam: me kõik peame ennast uhkelt eestlaseks. Eestlasteks, kes soovivad aidata meie esiisade maal õitseda ja õilmitseda, kui seda ainult veidi toetataks.

Eestlaste Kesknõukogu Kanadas, mis esindab ligikaudu 40 000 Kanadas elavat eestlast, esitas hiljaaegu kaks ettepanekut, mis just seda peaks soodustama.

Esiteks peaks Eesti valitsus looma kõrgel, ministri tasandil ameti ja ametkonna, mis aitaks kaasa eesti hajala rühmade suuremale hõlmamisele, sidepidamisele ja koordineerimisele. Riiklikku strateegiat ja prioriteete laiemalt levitades suudaksid ka meie rohked eesti kogukonnad välismaal paremini koostööd teha ning neid toetada. Minister ja tema alluvad, kes oleksid keskendunud just selle väga spetsiifilise ülesande täitmisele, oleksid usutavasti märksa tõhusamad kui ainuüksi EAS ja meie nagunii juba suure koormusega diplomaadid. Niisuguse suhteliselt odava lahenduse kasu avalduks tõenäoliselt juba aasta-paari pärast ning see võiks suurendada ka Eesti tuntust maailmas.

Teiseks vajavad 200 000 välismaal elavat eestlast otsest esindamist valitsuses oma kaasahaaratuse innustamiseks ja eesti identiteedi kindlustamiseks. Eestlaste Kesknõukogu Kanadas on teinud ettepaneku anda üks-kaks kohta inimestele, kelle valivad eesti hajala enda esindajad – üks esindaja Kanada, USA ja Austraalia, teine Euroopa eestlaste seast. Nagu samalaadsed esindajad Prantsusmaal, Itaalias, Portugalis või Lätis, osaleksid nad üleriiklikes aruteludes ja saaksid kaasa rääkida seaduste loomisel.

Me saame aru, et vastavate muudatuste tegemine valimisseadustesse võib võtta omajagu aega. Senikaua soovitame luua parlamendis alalise väliseesti asjade komisjoni. Alles hiljuti parlamendiliikmete seas loodud väliseesti sõprade ühendus, mida juhib Marianne Mikko, on väga ilus esimene samm selles suunas. Komisjon peaks koosnema nii parlamendiliikmetest kui ka ametlikult tunnustatud hajalarühmade valitud juhtidest ning selle eesotsas peaksid olema ühesuguse vastutusega riigikogu liige ja diasporaa esindaja. Komisjon võtaks käsitleda hajala teemad ja probleemid, eriti suhtlemise ja koostöö arendamise. Kaks korda aastas koos käiva komisjoni töö aruanne tuleks esitada parlamendi täiskogule ning valitsus peaks olema kohustatud arutama kõiki komisjoni esitatud soovitusi.

Muu maailma eestlaste ja kodueestlaste sidemete parandamine ja süvendamine on kriitilise tähtsusega kogu meie rahva ellujäämisele ja arenemisele. Vastavaid ettepanekuid arutas hiljaaegu Tallinnas istungi korraldanud Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu ning need väärivad kahtlemata tõsist kaalumist Eesti valitsuses, et veelgi paraneks ja tugevneks senigi agar väliseestlaste kaasamine.

Ajaloolane Imbi Paju ja president Lennart Meri on öelnud, et «eestlus peab olema kui globaalne küla». Globaalse eesti rahvana oleme üheskoos tugevamad ning saame edaspidi veel tugevamaks.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane