Tiina Kaukvere

FOTO: Helen Marts

Palju õnne, eestimaalased! Ära tegime! Meil pole kunagi olnud rohkem kui praegu. Nii suurt vabadust, nii palju aega, nii ilusat kodu, nii palju valikuid ja võimalusi. See kõik, millest me unistada ei osanud, on nüüd käes. Kuidas tunnete end selle keskel?

Rahulolematuna. Üllatav, aga rahulolematus on see, mida iseendas ja enda ümber kõige rohkem tajun. Rahulolematus oma tööga, oma koduga, oma riigiga, oma lähedastega, oma elu ja iseendaga.

Mulle tundub, et saavutused pole seda leevendanud. Näib hoopis, et mida rohkem saavutame, seda enam suurenevad vajadused. Rahulolematus hoopis kasvab.

Tööl rabeleme palgatõusu nimel, aga kui see lõpuks kontole laekub, suurenevad kiiresti ka kulutused ning peagi on palga ja kulude suhe jälle samasugune nagu varem. Elukvaliteet justkui paraneb, aga rahulolematus ei kao kuskile, see isegi ei vähene. Nüüd ei rahulda enam needki asjad, mis väiksema palga juures kättesaamatuna tundusid.

Kõik aina areneb ja «paraneb» – tehnika, võimalused, oskused. Ühest küljest kultiveerib seda arengut rahuldamatus, teisest küljest kultiveerib see areng ise rahuldamatust. Iga uue iPhone’i seeria taga on rahulolematus mingi vana seeria detailiga. Millegi nii peenega, millel ei ole inimese elus tegelikult mingit rolli. Vähemalt seni, kuni müügile tuleb uus seeria. Siis pöörab kogu maailm sellele detailile tähelepanu ja soovib sellest vabaneda. Ehk on elu nüüd lõpuks täiuslik?

Kui paljud vaatavad härdalt tagasi päevale, mil näiteks ülikoolidiplom pihku suruti? Kui kätte jõuab kauaoodatud edutamine või lõpuaktus, siis järgneb aastaid kestnud ponnistusele rahuloluhetk. Sageli nii põgus, et hiljem on seda tunnet raske meenutada. Ka katsumus ise kipub ununema, sest elu nõuab juba uue sammu tegemist.

Ma võin ajakirjanikuna panna selle loo valmimisse kogu oma südame, aga fakt on see, et täna, mil see lõpuks ilmub, tegelen ma juba uue teemaga. Vahet pole, kui suur samm astuda, rahulolematus järgneb üsna kiiresti ka uude punkti, kannustades järgmist sammu võtma. See võib kõlada ilusti, kui inimesed rahulolematuse rattas joostes paaniliselt õnne ja rahulolu taga ei ajaks. Seda pole seal. Me oleme muutunud saavutamatuteks.

Rahulolematus võiks ju olla viljakas pinnas eneseotsinguteks, enda sisse vaatamiseks. Aga see pole, kui paneb hoopis vaatama enda ümber, millised on teised. Nende saavutustest saab sageli isiklik õnnelatt. Kui oma saavutused on suuremad, püsib latt hästi, kui madalamad, kukub see kolinal. Tänapäeval on palju võimalusi, kuidas latti kunstlikult kõrgel hoida, et teised saaksid oma latti selle järgi seada. Miks muidu lähevad inimesed paberi pärast ülikooli või on nõus aastaid tegema vastumeelset tööd. Pole raha, võta väikelaenu. Ning lõpuks, kui kõik on tõesti väga halvasti, siis sotsiaalmeediast vaatab alati vastu idüll.

Ehk on see rahulolematus toonud meid punkti, kus me praegu oleme – on vabadus, füüsiline tervis, ilus kodu, palju valikuid ja võimalusi? Aga mis on selle mõte, kui me ei oska seda kõike hinnata ega leia selle keskel hingerahu?

Millegipärast on need küsimused väheolulised selle kõrval, kuidas ikkagi järgmist sammu edukalt võtta. Sellel on meie fookus. Mõne jaoks võivad need küsimused isegi naeruväärsed olla. Kas me oleme ikka asjadest õigesti aru saanud? Kas me oleme iseendast õigesti aru saanud? Milleks meile seda kõike üleüldse vaja on, mille nimel iga päev kogu hingest rabame? Millal viimati endalt neid küsimusi küsisite?

Kui mul on haigus, ent arsti välja kirjutatud tabletid ei aita, siis ma ei hakka neid endasse topeltkoguses kühveldama. Lähen ja teatan: ei aidanud, on vaja veel uurida. On vaja lahendus leida, et ma ei peaks selle tervisehädaga harjuma. Miks ei või siis seda hetke võtta, teades, et kaalul on midagi nii hindamatut nagu terve elutee, isegi kogu inimkonna rahulolu?

Kahjuks on igasugusest kahtlemisest saanud häbiasi. Hoopis edasipüüdlemine toob ühiskonna imetluse. Kõik otsivad lähedust kellegagi, keda edutatakse, kes ostab suurema ja ilusama kodu, uue auto, näeb hea välja ja on hea milleski, mida me silmaga näeme ja mõistame. Sellepärast kuulub meie jäägitu imetlus lauljatele, tantsijatele, näitlejatele, sportlastele. Nad lihtsalt peavad olema õnnelikud ja oskama elada. Mis saakski nende elus valesti olla? Neil peab olema olemas kõik see, mida meie, pealtvaatajad, nii väga ihaldame.

Seevastu, kui keegi oma ameti maha paneb ja tagasi kooli läheb või end sootuks töötuna arvele võtab, ei julge teised takka kiita. Samm tagasi paneb kõiki hoopis sinus kahtlema. Ja siis oled sa üksi see, kes peab endasse süstima, et see «samm tagasi» on ilmselt kõige suurem samm edasi, mida sa saad teadlikult elus võtta. Ükskõik, milline on selle tulemus ja isegi kui kõik selles kahtlevad. Sina oled see tegelik edasipüüdleja, kelle üle ühiskond võiks uhkust tunda.

Selle imetlustunde tekkimist takistab ühiskonda valitsev hirm tundmatuse ees. Sellepärast ollakse leppinud tuttava vaoga, mida on terve elu ühtmoodi küntud. Kas kündja on seejuures õnnelik või õnnetu, ei ole oluline. Kõige tähtsam on elus, et oleks olemas vana hea vagu, mida künda. Fookuses pole kündja, vaid vagu. Ja kõige hullem, mis kündja elus saaks juhtuda, oleks oma vaost ilmajäämine.

Sellepärast ümbritsevadki mind n-ö õiged arvamused, ilusad kehad, suured saavutused, targad inimesed ja nende kaunid asjad. Neis ja endas kahtlemise asemel tunnen sageli hoopis vajadust tõestada, et ma üleüldse sobin sellisesse seltskonda ja olen piisav.

Selleks kulutan omajagu energiat. Sageli panen end vabatahtlikult vormi, mis ei lähe minu sisemusega kokku. Aga tunnen seepeale kohe, kuidas ühiskond seda vormi imetleb, heaks kiidab ja ihaleb. Vaoshoitud, viimistletud, haritud, edasipüüdlev, eksimatu, andekas. See heakskiit kompenseerib veidigi sügavat rahulolematuse tunnet ja nii tõmban selle vormi enne välja minemist ümber. Koju tagasi jõudes heidan jälle seljast. Vabanemine on viimasel ajal nii suur, et tekib tunne, et ei tahakski kodust lahkuda. Tegelikult ei taha ma lihtsalt enam seda vormi. 

Olen säärasest täiuslikkusest väsinud ja näen, kui väsinud on mind ümbritsevad inimesed, kes hallide nägudega täiuse poole püüdlevad. Nad ehivad end, et peita oma vigu. Nad räägivad, et täita sisemist tühjust. Nad vaikivad, et varjata oma ebatäiust. Nad varjavad oma tõelist olemust, sest see ei vasta ühiskonna ootustele täiuslikkusest. Nad veenavad end, et pole täiuslikud sellepärast, et peavad selle nimel veel tööd tegema: arenema, paranema, saavutama, ronima. Seetõttu lepitaksegi vaid hetkelisena näiva rahulolematusega, mis kultiveerib edasi ronima. Aga seesugune ronimine kultiveerib jällegi rahulolematust, sest kujutlus täiusest, mille poole kogu ühiskond püüdleb, on saavutamatu. See pole inimlik ja sellepärast olemegi saavutamatud.

Me oleme inimesed. Emotsionaalsed, ekslikud, omakasupüüdlikud, aga oma karja armastavad. Ebakindlad ilma selle karjata ja vahel isegi loomalike ihadega selle karja keskel. Me peame iga päev rahuldama vajadusi, millest mõnda peame kuidagi madalaks. Me peame sööma ja käima mitu korda päevas tualetis. Me peame oma oskuste nimel vaeva nägema. Meil on tunded, mida me sageli ei oska kontrollida.

Kõige ilusam, mida inimene saab enda jaoks teha, on tunnistada endale, et ta on ekslik ning kõige vabastavam on aktsepteerida teiste eksimusi. «Ei lähe kõige paremini», «tegin vea», «täna pole hea päev», «ma ei oska, õpeta mind» – sellised laused on minu arust ilusad oma siiruses.

Kui me lubaks neid üksteisele rohkem öelda, siis hääbuks ka hirm eksida ja ühes sellega mulje, et meid ümbritsevad eksimatud. Fassaadist loobumisel juhtub see, et rahulolu saabub juba ronimise ajal, enne tippu jõudmist. See saabub isegi tippu jõudmiseta. 

Lapsena olin kõva laululind. Esmalt hakkasin laulma, siis rääkima. Esialgu olid minu repertuaaris vaid «Mu isamaa armas» ning Kukerpillide «Reisulaul». Laulsin neid kordamööda kogu hingest. Videotelt on näha, et kõvasti, valesti ja oma sõnadega, ent ei see ega keegi suutnud röövida minu laulurõõmu. Lauluvõistlustel olin alati kohal ja minu kaasakiskuv uljus pani vabatahtlikult laval üles astuma ka minu venna, kellel viisipidamisega veel suuremad raskused. Lauluoskus polnud üldse tähtis, sest tulemus polnud tähtis. Joovastust tekitas hoopis protsess: lauluõpetaja juures koos teistega käimine, suurel laval harjutamine, kuuluvustunne ning karjas mängimine.

Praegu on mul tohutu lavanärv. Ma olen mõelnud, kuhu see kõik siis kadus? Mis selle uljuse ja uudishimu aastatega alla surus? Ma ei ole suutnud leida teist süüdlast kui seesama kujutlus võltstäiuslikkusest, mille ühiskond on loonud ja mille järgi me kõik jookseme. Selle kujutluse põhjal on olemas üliandekad ja ilusad inimesed, kes ei tee vigu, ei söö, ei käi tualetis, ei virise ega pea ka vaeva nägema. Nad lihtsalt on, täiuslikud.

Pingutustest, takistustest ja eksimustest on saanud midagi, mida peaks varjama või häbenema. Selle asemel et jõusaalis ühistrenni nautida ja teistelt innustust saada, puravad paljud hiiglasliku vaevaga üksi. Teiste sekka julgetakse minna alles siis, kui mingi vorm on juba saavutatud. Seda aga ei tule, sest oskusi pole, aga häbi on ka abi paluda. 

Ometi oli teekond minu jaoks kunagi palju huvitavam kui tulemus ise – siis kui ma olin laps.