Hiina on vastuoluline maa. Tea Danilov teeb ülevaate

Foto: Jimmy Kets / Scanpix

Maailma mõttekojad proovivad lugeda Hiina käejooni, et panna diagnoos, milliseks kujuneb Hiina roll tulevikus. Selleks uuritakse erinevaid näitajaid ja trende, kuid küsimus on seni selge vastuseta. Üksmeelsed ollakse vaid järeldustes, et Hiina ametlikku statistikat usaldada ei saa ning Hiina tunneb läänt paremini kui lääs Hiinat, kirjutab Arenguseire Keskuse juhataja Tea Danilov. 

Usku Hiina üha kestvasse kiiresse kasvu toidab tõsiasi, et Hiina on kõigile ohukuulutajatele juba kolm kümnendit pikka nina näidanud. Hiina-optimistid on kindlad, et riigis jätkub kuue protsendiline keskmine kasv, mis toob järgneval kahekümnel aastal kaasa dramaatilised muutused maailmakorras.

Hiinas valitsev autokraatia pole optimistide arvates nõrkus, vaid tugevus ning hoopis demokraatia on pidur, mis ei võimalda näiteks Indial või Brasiilial Hiina kasvutempoga sammu pidada. Pessimistlikumalt meelestatud eksperdid toovad samas välja halva ja üha halveneva keskkonnaseisundi, ebasoodsa demograafia, korruptsiooni, poliitilise ebastabiilsuse ja sõjaohu naaberriikidega.

Hiina on aastakümneid oma majandust üle stimuleerinud, hoides madalate toormehindade, protektsionismi ja muude meetmetega pinnal ebaefektiivseid riigifirmasid, kes toodavad selgelt liiga palju terast ja alumiiniumi. Aasia Arengupanga hinnangul tähendaks ülevõimsuste vähendamine 20 protsendi võrra 3,6 miljoni töökoha kadumist raua-, terase-, alumiiniumi-, söe- ja tsemenditööstuses, laevaehituses ja klaasitootmises, ehk 0,7 protsenti mittepõllumajanduslikest töökohtadest.

Hiinas valitsev autokraatia pole optimistide arvates nõrkus, vaid tugevus ning hoopis demokraatia on pidur, mis ei võimalda näiteks Indial või Brasiilial Hiina kasvutempoga sammu pidada.

Olukorral on sarnaseid jooni Inglismaaga 1980ndate alguses, kui Margaret Thatcher murdis ametiühingute vastuseisu ja tulemuseks oli ulatuslik ebaefektiivsete kaevanduste sulgemine. Siiski selle erinevusega, et Hiina president sarnast teed ilmselt ei vali – Pekingile on tähtis regioonide toetus ja sotsiaalne stabiilsus. Ilmselt ostab Hiina valitsus sotsiaalset stabiilsust eri meetoditega ka edaspidi, kuid selge on, et ühiskondlik ebavõrdsus on Hiinas kasvamas.

2008. aastal alanud investeerimisbuum on viinud Hiina koguvõla üle 250 protsendi SKPst, mis on arenguriikide arvestuses pretsedenditu. Euroopa Komisjoni Poliitika- ja Strateegiakeskuse hinnangul ei saa jätkusuutmatult kõrged investeerimismäärad tuua kaasa püsivalt kõrget majanduskasvu.

Maailmapank on järeldanud, et ülikõrge investeeringute tase on põhjustanud tõsist ebaefektiivsust ning viimastel aastatel tehtud investeeringud on loonud poole vähem lisandväärtust kui suudeti luua 1990. aastatel. Lisaks on suur osa erasektori ja kohalike omavalitsuste laenudest seotud kinnisvaraga ning kinnisvaraturul valitseb kasvav ülepakkumine. Kuid tähele tuleb panna, et keskvalitsuse võlg ei ulatu üle 50 protsendi SKPst, mis on maailma riikide arvestuses tagasihoidlik.

Kuidas nähakse asju Hiinas?

Hiina poolt vaadatuna nähakse asju teisiti. Vestlusest Singapuri mõttekoja Centre for Strategic Futures juhi Lim Pei Shaniga, kes on mitmeid aastaid Hiinas õppinud, koorus nii mõndagi mõtlemapanevat. Hiinas käsitletakse liberaaldemokraatiat ajutise nähtusena, mis algas 1789. aastal ja on jõudmas loomuliku lõpuni. Noored hiinlased peavad kommunistlikku parteid iseenesestmõistetavaks, sest midagi muud pole nad oma elu jooksul kogenud. Protestivaimu neis pole ning tõele au andes on see ka mõistetav – on ju just kommunistlik partei toonud Hiina tagasi maailmaareenile.

Paradoksaalselt võimaldab infotehnoloogia, mis on Lääne ühiskondades kärpinud valitsuste võimu ja suurendanud sõnavabadust ja kodanikuaktiivsust, Hiinal oma ühiskonda paremini kontrolli all hoida. Hiina valitsus on läbi viimas maailma suurimat riiklikku andmekorje ja -analüüsi eksperimenti, juurutades nn hea kodaniku skoori (social credit system), kus inimesed saavad koguda punkte oma tarbijakäitumise, lepingute täitmise, sõprade reitingute jms eest.

Hetkel on süsteemiga liitumine vabatahtlik, kuid aastast 2020 plaanitakse muuta see kohustuslikuks. Valitsus arendab jõudsalt suurandmeanalüüsi võimekust ja -tehnoloogiaid. Hiinas kustutatakse veebis peetud vestlusi või terveid veebilehti, kui valitsus peab nende sisu ebasoovitavaks ning sellega ollakse üsna harjunud.

Teiste riikide suhtumine BRIsse on väga erinev, kuid paljud arengumaad võtavad heal meelel vastu Hiina abi ja investeeringud, kuna näevad selles mugavamat alternatiivi Euroopa Liidu abile.

Kodurahu hoidmise üheks oluliseks viisiks on 2013. aastal väljakuulutatud Siiditee taaselustamise programm «Üks vöö, üks tee» (Belt and Road Initiative, BRI). See kujutab endast transpordikoridore maismaal ja merel, millesse on põimitud mitmeid Aasia, Aafrika ja Euroopa riike ning linnu. Kava hõlmab ka kaubavahetuse lihtsustamist ja vabakaubandusalade loomist. BRI elluviimiseks on Hiina eraldanud muljetavaldavaid summasid, mis küünivad üle 200 mld USD. Sel moel soovib Hiina suurendada oma poliitilist ja majanduslikku mõjusfääri, et sõna otseses mõttes «kõik teed viiksid Pekingisse».

Teiste riikide suhtumine BRIsse on väga erinev, kuid paljud arengumaad võtavad heal meelel vastu Hiina abi ja investeeringud, kuna näevad selles mugavamat alternatiivi Euroopa Liidu abile. Viimasega on seotud tingimused reformideks, inimõiguste järgimiseks ja muuks, samal ajal kui Hiina seda kõike ei nõua.

Kuidas peaks Euroopa Liit Hiina tegevusse suhtuma?

On selge, et pragmaatiline valik on partnerlus võimalikult paljudel tasanditel. Näiteks 2015. aastal aktsepteerisid Euroopa Arengu- ja Rekonstruktsioonipanga (EBRD) aktsionärid Hiina taotluse liikmeks astuda. See avab Hiina ettevõtetele võimalused investeerida riikidesse, kus EBRD tegutseb ja mis kattuvad osaliselt BRI huviväljas olevate riikidega. Aasiat Euroopaga ühendav transporditaristu on mõlema maailmajao huvides ning koostöö võimaldab tagada Euroopa Liidu standardite järgimist.

Paralleelselt arendab Hiina oma institutsioone, kus ta saab kohaldada oma standardeid, mis on madalamad nii juhtimiskvaliteedi, riigihankepraktikate kui muude aspektide poolest. Sobivaks näiteks on Aasia Infrastruktuuri Investeeringute Pank, mille kapital ületab EBRD oma kahekordselt.

Euroopa Komisjoni Poliitika- ja Strateegiakeskus peab väga tähtsaks, et EL suurendaks oma hääleõigust neis institutsioonides. Lisaks Hiina standardite levikule peab Euroopa Liit ära hoidma potentsiaalse ohu liidu ühtsusele, arvestades, et Hiina peab BRI raames otseläbirääkimisi ettevõtete, linnade, regioonide, riikide ja geograafiliste piirkondadega. Üheks näiteks on siinkohal ka nn 16+1 raamistik (16+1 Cooperation Framework), mis koosneb Hiinast ja kuueteistkümnest Kesk- ja Ida-Euroopa riigist ning kuhu teiste hulgas kuulub ka Eesti.