Pärast seda kui Venemaa riigipea Vladimir Putin avas silla üle Kertši väina, hakkasid venekeelses internetis levima naljad, et päris Krimmi sild asub Moskvas, see uus on aga Mordori tee (vene keeles nimetatakse seda morskaja doroga’ks).
Juhtkiri: sild, mis lahutas (6)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nali naljaks. Putini jaoks on Krimmi annekteerimine olnud tema 18-aastase valitsusaja säravaim võit. Sellega läheb ta kahtlemata ka ajalukku. Isegi Venemaa presidendivalimiste kuupäev nihutati 18. märtsile, et see langeks kokku Krimmi ühendamise neljanda aastapäevaga ning tänulikud venemaalased annaksid oma hääle Putinile.
Krimmil on viimase 4500 aasta jooksul olnud palju peremehi. Seal on olnud kreeklased, roomlased, sküüdid, hunnid, goodid, tatarlased, genoalased, türklased, armeenlased, ukrainlased ja jumal teab, kes veel. Varasemaid peremehi ühendab see, et keegi neist ei suutnud Krimmi igavesti hoida. Vaevalt see ka Venemaal õnnestub.
Täiesti omaette küsimus on, miks peaks kellelgi Krimmi üldse vaja minema. Näiteks lihtsal venelasel Tomskis või ukrainlasel Odessas. Krimmis on halb vein, räpane meri, olematu infrastruktuur, vähe arenenud põllumajandus ja nõrk tööstus. Sõjalisest ja strateegilisest vaatenurgast on Must meri samuti mõttetu. See on väike ja ainsat väljapääsu kontrollib NATO riik Türgi. Niisiis pole Vene Musta mere laevastikust muud tolku, kui sellega kõlbab vaid rannikuvetes kilusid hirmutada.
Nii oleks hoopis rohkem kasu mõnest Kariibi mere saarest, kus elavad ilusad tõmmud inimesed, kes laulavad ja tantsivad hästi, kuid kes on umbes sama vaesed kui krimlased.
Kertši sild – nagu ka Krimm üldse – on Putini eraprojekt. Silla avamisest kujundati suur propagandaüritus, millele kartsid lääne sanktsioonide ja sissesõidukeelu hirmus siiski tulla isegi Venemaa suured staarid. Näiteks Kremli ööbikud Jossif Kobzon ja Lev Leštštenko.
Vene meedias on reklaamitud, et Kertši väina sillaga tuleb õnn ka Krimmi ja Venemaa elanike õuele, kuid pigem on see sild, mis lõplikult lahutab Venemaa läänest. Lääs on aga Venemaale ajalooliselt tähendanud kahte asja – lihtsat raha ja arenenud tehnikat. Krimmi annekteerimisega 2014. aastal sai alguse protsess, millega Venemaa neist kahest ära lõigati. Küll mitte täielikult, aga Venemaa juurdepääs neile on piiratud – eriti annab see tunda, kui naftabarrel ei maksa enam sada dollarit ja riigi majandus käib jätkuvalt alla. Lääneriigid on kalkuleerinud sanktsioonid sellisena, et need Venemaad täielikult ära ei lämmataks, kuid koos toormehindade langusega on need Vene majandusele kahtlemata palju kahju teinud ning ainult kasvatanud Venemaa mahajäämust ülejäänud maailmast.