Ene Pajula veste: kui mammi usuks vandenõusid, siis oleks ta ammu surnud

Vaktsineerimine. Foto: Pascal Pochard -Casabianca / AFP / Scanpix

Mammi imestab järjest rohkem kõigi nende vandenõuteooriate leviku üle, mis meie ümber ringi hõljuvad. Mis värk see ometi on?

Mammil on küll selline karvane tunne, et see käib koos elujärje paranemisega. Enam ei pea oma pead vaevama sellega, kuidas perele toitu lauale ja küte ahju saada. Mammi mäletab 1990ndate algust, kui ta seisis kord neli tundi sabas, et saada toorest seakamarat – mingit liha ega rasva, ammugi mitte võid, lettidel lihtsalt ei olnud. Siis kraapis ta rasva kamara küljest ära ning pani purki, sellega sai kartuleid praadida. Kamara enda pistis sügavkülma, et seda siis imepisikesteks ruutudeks lõigates (laps muidu ei söönud) teha mingit suppi või sousti. Pisut tummisema leeme ju ikkagi sai. Parema puudusel tegi mammi sellestsamast searasvast isegi piparkoogitainast – täitsa hea tuli.  

Aga enam ei pea kulutama aega poes sabatamisele ega isegi toidutegemisele mitte. Võid minna välja sööma, osta valmistoitu või pooltooteid. Kõik kodused tööd on viimseni mehhaniseeritud. Enam ei pea põrandaid küürima, käsitsi pesu pesema, lehmi lüpsma, puid lõhkuma. Ent kokkuvõttes toodab see kõik vist igavust. Arutlemine igasuguste vandenõude üle täidab tühiku meie elus ja lisab põnevust.

Mis seal ikka! Meil on vaba maa ja igaühel on õigus ennast lõbustada nii, nagu talle meeldib. Kuni see ei muutu teistele ohtlikuks. Aga vähemalt üks neist kipub seda tegema. Mammi peab silmas vaktsineerimisest keeldumist.

Tegelikult ütlevad arstid, et iga kord, kui see teema avalikkuses tõuseb, tuleb keeldujaid pigem juurde, mitte ei jää vähemaks. Nii et sellest rääkimine ei pruugi olla üldse hea mõte. Mida siis teha? Praegused noored lapsevanemad on elanud õnnelikul ajal, neil pole isiklikku epideemiakogemust. Oodata seni, kui mõni taud lahti läheb? Et elu teeb puust ja punaseks, mis juhtub siis, kui me endid taudide eest ei kaitse?

Mammi on oma elus ühte näinud, see oli lastehalvatus. Tõsi, ta oli väike, aga mäletab, kui õudne see oli. Paljud surid ja kes ellu jäid, olid mingil jubedal moel kõverad ja vigased. Ainuüksi nendele lastele asutati Haapsallu taastusravi-internaatkool.

Mammit oli pere plaaninud lasteaeda panna. Tal olid juba kõik vajalikud analüüsid tehtud ja arstitõendid hangitud, aga siis otsustati, et see oleks lastehalvatuse pärast liiga ohtlik. Pealegi oli tal kaks vanaema, kes teda rõõmuga hoidsid, ent sotsialiseerimise mõttes oleks lasteaed olnud parem.

Kui mammi esimesse klassi läks, vaktsineeriti kogu kooliperet lastehalvatuse vastu. Vaktsiin oli alles nii uus, et seda tilgutati väikese saiakuubiku peale. Kui seda aasta pärast korrati, oli vaktsiin vist juba tabletikujuline? Ja see lõikas taudi läbi kui noaga. Inimesed ei nakatunud enam! Järgmisena mäletab mammi, et kolmandas klassis vaktsineeris kooliõde lapsi klasside kaupa tuberkuloosi vastu – ja tuberkuloosi haigestumist õnnestus ka oluliselt vähendada. Mammi kuulub veel sellessegi põlvkonda, keda on rõugete vastu vaktsineeritud, seda meenutab arm käsivarrel, ja rõuged õnnestus ju tervest maailmast ära kaotada. Selle vastu pole enam vaktsineerida tarviski.

Mammi ei mäleta, et ühelgi vaktsiinil oleks olnud mingeid kõrvalmõjusid, igatahes mitte selliseid, mida oleks tähele pandud. Välja arvatud üks, tagantjärele isegi naljakas juhtum. Mammi käis nimelt kaheksandas klassis, kui ta tüüfusekahtlusega ootamatult haiglasse pandi. Teda hoiti nakkushaiglas kaks nädalat, uuriti igast otsast ja lõpuks veenduti, et oli valehäire ja polnud tal miskit tüüfust. Kuu aega hiljem ärkas selline peen asutus nagu sanitaar-epidemioloogiajaam ja kõiki tema klassikaaslasi vaktsineeriti tüüfuse vastu.

See oli erakordselt vastik lugu, sest ebameeldivalt valus süst tehti abaluu alla, ja see tehti kõigile peale mammi, sest mammi oli selle haiguse justkui läbi põdenud. Mammi läks klassist välja ja törises trepimademel nutta, et nüüd tõmbas ta teistele sellise jama kaela. Aga teised ei jätnud seda võimalust rõõmsalt kasutamata, jättes järgmisel päeval kooli tulemata, tuues põhjuseks vaktsiinist tingitud palaviku ja minnes kooli asemel kinno.

Mammil on isegi veel üks kogemus vaktsineerimisega: nimelt silitas ta kord noorena ühte sorgus ja loidu rebast, kes oli maal tema õuele tulnud. Kui ta sellest rääkis, saadeti ta joonelt arsti juurde, mis omakorda lõppes marutaudivastaste süstidega. Neid tehti vähemalt viis päeva järjest ümber naba – ei saa öelda, et see oleks kuidagi meeldiv olnud, aga ta ei mäleta ühtki kõrvalmõju peale hella kõhu.

Tõsi, mammi peab tunnistama, et gripivaktsiinidest ta seni suurt ei pidanud. Nagu paljud, kahtles temagi, kas vaktsiin, mida talle süstitakse, saab ikka just selle gripiviiruse vastu, mis möllama pääseb? Möödunud sügisel ta siiski laskis end vaktsineerida ega kahetse, sest teda tabas talve kestel küll mitu viirust, aga ükski neist ei olnud gripp. Jumal tänatud, sest kuulates neid, kes on gripi läbi põdenud, on ta pääsenud nii mõnestki katsumusest.

Mammi sai ülikooli loogikaeksamist hädavaevu läbi, nii et võib-olla tal ongi loogilise mõtlemisega probleeme, aga see, et vaktsineerimine on kõigest üks ravimifirmade lobi, tundub talle küll ebaloogiline. Kas poleks ravimifirmade huvides pigem see, et üks taud ajaks teist taga, sest siis ostetaks igal juhul rohkem ravimeid kui see üks vaktsiin elu jooksul? Pigem arvaks mammi, et vaktsiinivastase vandenõu taga on hoopis matusefirmad – küll kirstutegijatel ja hauakaevajatel oleks elu!

Lõpuks nad muidugi ei jõuaks enam kirste tehagi, kõik lahkunud maetaks ühte suurde hauda. Nagu oleks seda maailmas vähe nähtud. Või on selle vandenõu taga veel hoopis mingi kõrgem võim, kes tahaks maakera rahvastiku kasvu piirata? No ei tea!

Teine asi, mis näib mammile ebaloogiline, on väide, et vaktsiinid tekitavad autismi. Kui kaua inimesi juba vaktsineeritakse? Millal see oli, kui Pasteur sellega alustas? Poolteist sajandit tagasi? Ja need vaktsiinid olid algelised. Kui palju miljoneid inimesi on selle aja jooksul vaktsineeritud? Kui vaktsiinid oleksid nii halvad, kui meid veenda püütakse, siis peaks inimkond ammu lootusetult mandunud olema.

Jah, autistlikke lapsi näib olevat rohkem kui varem, võib-olla on põhjuseks see, et Eestis hakati neid diagnoosima alles umbes kakskümmend aastat tagasi, aga ikkagi: kui palju suhtlemisvõimetuid kaaslasi mäletavad eelmised põlvkonnad? Mõni üksik veidrik võis ju leiduda, aga praegu asutatakse nende jaoks juba erikoole. See pole vaktsineerimisega mitte kuidagi vastastikuses seoses.

See, et autismi põhjustajatest ei teata ikka veel suurt midagi, on kahetsusväärne, aga umbropsu vehklemine ei tee asja paremaks. Siinkohal tahaks mammi tunnustada palju kirutud ravimifirmasid. Kus me oleksime ilma nendeta? Erinevalt vandenõulaste seisukohtadest on paljude ravimite, sealhulgas vaktsiinide kõrvalmõjusid suudetud vähendada.

Tänu järjest parematele rohtudele pole isegi vähk, sealhulgas leukeemia, enam lootusetu surmahaigus. Keemiaravi muutub järjest mõjusamaks, samas kergemini talutavaks. Ega siis keskmine eluiga päris iseenesest ka tõuse. Tõstku nüüd käsi need, kes on apteekide totaalse sulgemise poolt ja usaldavad edaspidi ainult taimeravitsejaid.

Mammi loodab siiralt, et mitte keegi ei igatse minna tagasi ravimieelsesse aega. Tema igatahes oleks sel juhul juba umbes viisteist aastat surnud.