/nginx/o/2016/02/02/4999373t1h9838.jpg)
Riigikogu kärpimine, rahvaalgatuse kasutuselevõtt, presidendi ametiaja piiramine, rääkimata avaliku sektori töötajate kärpimisest poole võrra on kõik populistlikud ideed, millega tegelemiseks ühel tõsisel ettevõtjal ei tohiks aega olla, kommenteerib kolumnist Ahto Lobjakas 28 ärimehe algatust luua Riigireformi Sihtasutus, mille eesmärk on teha plaane Eesti riigikorralduse uuendamiseks.
Eestimaad räsiv manifestilaine annab tunnistust meie esindusdemokraatia jätkuvast legitiimsuskriisist. Parteid ja valimised toodavad poliitilist kliimat, millega ükski enesest lugu pidav ühiskonnaliige rahul pole.
Esmaspäevane 28 ettevõtja riigireformi manifest on usalduskriisi sümptom. Ähvarduskirja sugemetega tekst tahab aastatega paikaloksunud riigiaparaadi tükkideks võtta ja legopuslena uuesti kokku panna, nii et võimalikult palju tükke üle jääks.
Teksti suurim nõrkus on allakirjutanute totaalne sinisilmsus nii eesmärgi saavutatavuse kui tulemuste osas.
Eesti riigil on kahtlemata palju puudusi, aga iga radikaalse reformi nõudjad peaksid kõigepealt tõmbama hinge mõjuanalüüsiks.
Eesti riigi suurim saavutus praegu on tema suhteline stabiilsus. Selle rikkumine ükskõik mis suunas peab olema põhjendatud enamaga, kui seda on väsinud klišee sellest, mis meid siia tõi, aga edasi ei vii.
Märkimisväärne osa ettevõtjate manifestist on potjomkinlus, mis oleks omal kohal poliitilist süsteemi lammutava protestierakonna programmis.
Riigikogu kärpimine, rahvaalgatuse kasutuselevõtt, presidendi ametiaja piiramine, rääkimata avaliku sektori töötajate kärpimisest poole võrra, on kõik populistlikud ideed, millega tegelemiseks ühel tõsisel ettevõtjal ei tohiks aega olla.
Nende vahele kaob ära see, mis tõeliselt oleks Eesti riigile väärtuslik: riigikapitalismi kriitika, kohtusüsteemi iseseisvaks tegemine, riigiauditite nõudmine (kuigi viimast oleks mõistlik teha riigikontrolöri institutsiooni tugevdamise kaudu).
Ettevõtjate mure tänase süsteemi jätkusuutlikkuse pärast mõjub krokodillipisaratena.
Arusaamatuks uitmõtteks jääb nõudmine viia niigi valedest eeldustest lähtunud haldusreform absurdse lõpuni, kus kohalikku võimu kehastaksid taas elluäratatud maakonnad.
Lairibainternet on hea idee, mis jõuab viimasel ajal igasse manifesti. Aga see ei saa olla lahendus ääremaastumisele, kuna ettenähtavas tulevikus jääb ka väljaspool linnu elajatele rida füüsilisi eluvajadusi – töökoht, arstiabi, koolid jms –, mille tagajaks peab olema riik.
Ettevõtjate tegelike motiivideni jõuame seal, kus öeldakse, et «mittetootlikud» avalikud kulutused on lähenemas ettevõtjate taluvuspiirile, kes neid rahastama peavad. Selles lauses on sügav iroonia, arvestades, et Eestis puudub de facto ettevõtte tulumaks.
Jutt regulatsioonide üleküllusest kõlab ratsionaalselt, kuid ka praegu vaevalt upub Eesti ettevõtja bürokraatiasse nagu tema kolleeg Belgias (mis on millegipärast ära mainitud ühena viiest Eesti riigireformi eeskujust).
Ettevõtjate mure tänase süsteemi jätkusuutlikkuse pärast mõjub krokodillipisaratena, kuni nad ei selgita, kuidas riik hakkab väiksematelt maksudelt rohkem teenima, nii et drastiliselt paraneb haigekassa, sotsiaalsektori, haridussüsteemi jms rahastamine.
Väikese riigi olulisemaid ankruid on solidaarsus – mida ettevõtjate manifest ei maini kordagi. Sellest vaatepunktist tundub mõistlikumana mitte haridus-, sotsiaal- ja meditsiinisektori avamine erakapitalile ja konkurentsile – mis muidugi looks uusi tulutoovaid ettevõtlusvõimalusi –, vaid pigem haldusressursi pühendamine maksulaekumiste parandamiseks juba täna. Süsteemi legitiimsust aitaks praegusel offshore-ajastul tõsta pigem ettevõtte tulumaksu taastamine.
Selle vastuolulise manifesti kandev motiiv näib olevat mure Eesti kui äri-, mitte elukeskkonna pärast.
See on põhjus, miks keskkonda (looduse mõttes) on mainitud vaid möödaminnes ja sulgudes, naisi on 28 seas vaid üks ning venelased loetakse küll Eesti 1,3 miljoni elaniku sisse, aga riigi peamiseks eesmärgiks öeldakse eestlaste rahvuskultuuri hoidmine. Ja miks suur osa manifestist on poliitiliselt teostamatu. See on ilmselt noogutus poliitilisema protestipotentsiaali suunas, mida võidakse rahastada.