Võrsõigusvolinik Liisa Pakosta Foto Arvo Meeks/Valgamaalane

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Eesti kõige suurem häda on piirangud ning takistused: naised ja mehed tahavad rohkem lapsi, kui tegelikult sünnib, kirjutab võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta.

Vahe tegelikkuse ja tahtmiste vahel pole liiga suur, aga peidab endas tõenäoliselt ikka seda rahva püsimise valemit. Et kahe täiskasvanu järeltulijatest ka vähemalt kaks peaks täiskasvanuks saama ja omakorda edasi kestma. Kui inimene ise tahab põhiseaduslikke eesmärke rohkem täita, aga seda mingil põhjusel teha ei saa, siis on riigil mõistlik uurida,  miks tahtmine ja tegelikkus erineb.

Uurimiseks on Eesti demograafid aastaid raha küsinud, ent kahjuks tulutult. Ilmselt tundub paljudele, et mis siin ikka uurida – naised sünnitagu nagu esiemadki, ja siis saab rahvas kestma! Mõistagi selline tõdemus ei kehti, sest käsu peale beebid ei tule, isegi toonekured mitte.

Rootsi meditsiini- ja statistikateadlane akadeemik Hans Rosling jõudis enne oma lahkumist mullu kirjutada raamatu «Factfulness» (eesti keeles võiks see kõlada nagu «Täiuslikud faktid»). Tohtrihärra vaatab sündimust aastast 1800 kuni tänapäevani, paneb faktid ritta ja saab kokku mustri, et naised sünnitavad igal pool maailmas nii palju lapsi, kui on üldiselt vaja kestma jäämiseks.

Rootsis ja Eestis tuli 19. sajandi algupoolel sünnitada palju, sest väga palju lapsi suri. Maailma elanikkonna kasv 1,5 miljardist aastal 1900 kuni praeguse 7,6 miljardini tuleneb kogu maailma ajaloos täiesti ainulaadsest viivust, kus mõne põlvkonna jooksul sündis endiselt palju lapsi, aga peaaegu kõik jäid ellu.

Ei suur ega väike

Industrialiseerimine tõi pesumasinad, aga ka vaktsineerimise, arstiabi ja puhta joogivee, rasestumisvastased vahendid ning seksuaalterviseõpetuse. Maailmas pole Roslingu raamatu kohaselt laste sündimus enam liiga suur ega liiga väike. Laste arv enam ei kasva. Lapsi enam nii palju ei sure. Inimesed on taas saavutanud populatsiooni püsivuse sündimuskäitumise mõttes ehk tasakaalu loodusega, andes sama palju järglasi, nagu neid endid juba on.

Nagu ta sedastab: enam ei surda loodusega kooskõlas, vaid nüüd elatakse loodusega kooskõlas. 90 protsenti maailma rahvastikust annab edasi kestmiseks kahe täiskasvanu kohta kaks last ning vaid kõige vaesemal 10 protsendil maailma rahvastikust sünnib ühe naise kohta palju lapsi, aga laste suremus on ka kõrge.

Maailmas on keskmine 30-aastaseks saanud mees käinud koolis kümme aastat ja sama vana naine üheksa aastat. Põhikoolis käib 90 protsenti tüdrukutest ja 92 protsenti poistest. Seda on eriti raske ette kujutada Põhjamaades, kus on levinud müüt haridusest eemale tõrjutud tüdrukutest.

Teine samasugune eksiarvamus püsib religiooni teemadel. Näiteks Iraanis sündis 2017 ühe naise kohta 1,6 last, mis on rohkem kui Eestis, ent vähem kui Rootsis. Keskmine eluiga aastal 1800 oli maailmas vaid 31 aastat, sest pooled lastest surid. 2017 oli keskmine eluiga maailmas 72 aastat, sest laste suur suremus on jäänud vaid kõige vaesematesse piirkondadesse.

Maailma keskmine laste arv praegu on kahe täiskasvanu kohta kaks last. Meie kohalik mure siin Eestis on lihtsalt see, et kahe täiskasvanu kohta sünnib mitte vanemate soovitud rohkem kui kaks last, vaid hoopis poolteist. Iga täiskasvanu kohta – räägime nii meestest kui naistest – jääb neljandik last puudu.

Kuskil sünnib selle võrra veidi rohkem, ja see võib mõnel inimesel närvi mustaks ajada küll. Lähiaastatel tekitab survet seegi, et maailma rahvastik tõuseb 11 miljardini (täiskasvanute arvu suurenemise tõttu), ning kuna tõuseb ka veetase, siis peab päris mitu inimest endale uue elukoha otsima.

Aga on vägagi põhjendatud püsida teemas – kes on süüdi selles, et keskmine Eesti mees ja Eesti naine peavad oma elupäevad lõpetama nii, et neil on vähem lapsi, kui nad keskmiselt ise tahtsid. Keegi või miski peab ju selles süüdi olema, kui inimesed ei saa seda, mida nad tahavad?

Mida tuleks muuta?

Roslingki toob välja inimestel esineva süüdistamisinstinkti, mis on paraku täiuslikult tulutu. Kui midagi on valesti, siis pole kunagi põhjust süüdistada ühte inimest või mingi tunnuse alusel ühte rühma inimesi (à la miks eesti naine ei sünnita). Asjad võivad küll halvasti minna ka siis, kui keegi sellele otseselt kaasa ei aita. Tõpra tuvastamine lõpetab ka tegelike lahenduste otsimise.

Kasu annab üksnes aru saamine, miks konkreetne olukord on just selliseks kujunenud. Millised asjaolud on tulemust mõjutanud? Ning jah, reeglina on neid asjaolusid mitu. Mis on süsteemis või ühiskonna struktuurses käitumises valesti, mida tuleks muuta? Ainult siis saab mure lahendatud, kestvalt parandatud.

Hannaliis Jaadla tõi oma mulluses doktoritöös välja, et puhas joogivesi oli 19. sajandi Tartus imiku ellujäämise kõige suurema mõjuga tegur. See on näide struktuursest probleemist, kus otseselt keegi süüdi pole, aga süsteemi muutmine – kasvõi puhtast looduslikust veekogust vee toomine, rääkimata puhta veega veevärgist, aitas täiskasvuikka jõudvate laste arvu oluliselt kasvatada.

Mis on kaasajal need struktuursed probleemid, et Eesti rahva kestmisel on kogu aeg neljandik puudu? Süsteemsed hädad tulevad välja uuringutest, neid meil eriti pole. Midagi leiab ka inimeste küsitlustest, ent sageli sõltub vastus sellest, mida ja kuidas täpselt küsitakse. Teame, et probleemimustrit moodustavad näiteks puuduv partner, erinev haridustase, hirm ühiskondliku tõrjutuse ja töölkäimise võimaluste ahenemise, samuti vaesuse ees.

Ebavõrdsed võimalused

Paljud nendest põhjustest on seotud ebavõrdsusega võimalustes. Hea on see, et paljud asjad on läinud paremaks. Halb on see, et lapsevanemate tõrjumine (töölt, koolist, ujulast, ühistranspordist jne) on endiselt paljude jaoks reaalsus. Piirangud ja takistused, mida nimetatakse takistusena soovitud lapse sünnile, on suuresti kõrvaldatavad võrdsemate võimalustega.

Bill ja Melinda Gates ja väga paljud teised investeerivad võrdsematesse võimalustesse – maailma vaeseima osa harimisse ja jõukamaks saamisse, mille kaasmõjuks on vähem sündivaid lapsi, aga ka väiksem laste suremus ehk kokkuvõttes elanike arvu lõpuks samaks jäämine.

Eestis on vaja samamoodi investeerida võrdsematesse võimalustesse – et laste arv veidi suureneks. Kokkuvõttes ongi nii, et naised pakuvad ühiskonnale lihtsalt ratsionaalsel arvul sünde – kui neid selles ülemäära palju ei piirata ega takistata.