Aivar Pau: Rahvakogu ja Rahakogu

Aivar Pau Foto: Erakogu

Õnneks oli meil kunagi jääkeldri protsess ja Rahvakogu. See tormiliselt alanud ja vaikselt riigikogus sumbunud rahvaalgatus on ülihea võrdlusmaterjal mis iganes järgnevatele sarnastele liikumistele. Ka nüüd, mil oleme saanud vana kooli ettevõtjate riigireformi algatuse.

Kuidas läheb neil, mida suudavad muuta nemad, kas riigikogu võtab neid kuulda ja mis tegelikult juhtuma hakkab? Kas Rahakogul läheb paremini kui Rahvakogul?

Ambitsiooni ja jõulisust on värskel liikumisel tegelikult ehk rohkemgi. Kui Rahvakogu piirdus omal ajal vaid 15 ettepanekuga seaduse muutmiseks, siis nüüd lubatakse riigikogu lauale lajatada valmis eelnõud. Enam ei piirduta vaid sooviga, et rahvast rohkem kuulda võetaks ja erakondi lihtsam luua oleks, nüüd tahetakse minna palju kaugemale, ka põhiseaduse kallale.

Aga just Rahvakogu ettepanekutest sündinud seadusemuudatused võivad saada riigireformijaile suureks takistuseks. Nimelt seadustati mõne aasta eest rahvaalgatus just selliste seadusemuudatuste ettepanekute tegemiseks, nagu praegu ettevõtjad teha soovivad.

Ning riigikogu juhatus saab sellised ettepanekud menetlusse võtta vaid juhul, kui kollektiivsel pöördumisel on all mitte 28 ega ka 288, vaid koguni 1000 toetusallkirja. Kusjuures selle muudatuse arhitekt on Rait Maruste, kes praegu Riigireformi Sihtasutuse juhatuse liikmeks on saanud. Kas ettevõtjad suudavad oma valmivatele ettepanekutele tuhat allkirja saada? Kas pole need mitte liiga ühe huvigrupi kesksed? Ma ei tea … Igal juhul on seaduse mõistes tegemist rahvaalgatusega nagu iga teisegagi.

Eestis käivad asjad teistmoodi, keegi ei saa eeldada oma eelnõu seaduseks vormistamist.

Mõnevõrra üllatusena see valmis eelnõude esitamise mõte muidugi tuli. Mul on liiga värskelt meeles nn Uberi eelnõu, mis Kalle Pallingu vahendusel ettevõttelt otse riigikogu menetlusse läks. Sellega eirati kõiki hea õigusloome tava reegleid ning tagajärg sai olla ja oli vaid üks: esialgsest eelnõust ei jäänud silpi ka alles. Sihtrühmad olid kaasamata, juriidiliselt oli tegemist praagiga, objektiivsusest ja turuosaliste võrdsest kohtlemisest oli asi kaugel. Kõike tuli nullist alustada, aeg venis.

Ei õnnestunud Uberil iseenda loodud eelnõuga oma soove seadustada, ei lähe see nii ka ettevõtjatel. Poliitikat tehku ikka poliitikud.

Eestis käivad asjad teistmoodi, keegi ei saa eeldada oma eelnõu seaduseks vormistamist – ka need mitte, kellest erakonnad aastakümneid rahaliselt sõltuvad on olnud. Isegi siis mitte, kui neid nõudmisi nimetatakse kingituseks oma riigile.

Isegi siis, kui ettepanekute tegijate eesmärgid tunduvad vägagi õiged. Pole ju kahtlust, et meil on lihtsalt liiga vähe inimesi, et vanas suuruses riiki ja ka majandust üleval hoida.  Põhimõtteliselt on meil kaks suurt võimalust: hiinlased sisse lasta või enda kulutusi kokku tõmmata.

Samas näeme siin ka solidaarse sotsiaalkaitse süsteemi äramuutmise mõtteid ning see on kindlasti midagi, mis laia populaarsust kaasa ei too.

Ahjaa, tööandjate keskliit on meil juba ammu olemas, milleks nüüd veel uus klubi loodi – tundub, et selle taga on turundus.

Milliste Rahvakogu ettepanekutega arvestati ja millistega mitte:

• Teatud kujul arvestati ettepanekut rahvaalgatuse seadustamise kohta (täiendati märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadust kollektiivsete pöördumiste esitamise võimalusega).
•  Arvestati osaliselt ka ettepanekut lubada erakond asutada 200 liikmega (kehtiva erakonnaseaduse järgi saab erakonna asutada nüüd 500 liikmega varasema 1000 asemel).  
• Muudetud sai erakondade rahastamise valem (mitte küll nii, nagu Rahvakogu pakkus) ning tugevdatud erakondade järelevalvet.
• Ei toetatud näiteks ettepanekut kehtestada ülempiir poliitilise reklaami mahule ja kulule ja langetada valimistel valmiskünnis kolmele protsendile.