Napp aasta tagasi oli ühiskonnas üleval diskussioon, kas Istanbuli konventsiooni kiiluvees tuleks karistusseadustikus reguleerida ka seksuaalne ahistamine. ÜRO oli selleks ajaks andnud soovituse, et seksuaalne ahistamine ehk siis mis tahes seksuaalse alatooniga soovimatuks peetav verbaalne või füüsiline käitumine, mille eesmärk või tagajärg on isiku väärikuse riivamine, eriti aga hirmutava, vaenuliku, heidutava, alandava või ründava õhustiku tekitamine, peaks olema kriminaliseeritud.
Justiitsminister, mitu õigusloomega tegelevat ametnikku ja ka mõned õiguskaitsjad arvasid seevastu, et sisuliselt on seksuaalset ahistamist hõlmav koosseis erinevatesse normidesse peidetuna juba olemas ning probleemi ei ole ja et ülereguleerimisega pole mõtet tegeleda. Avalikkuses arutati, kuidas sellist tegu tõendada ja kas sõna sõna vastu olukorras on tõendamine üldse võimalik. Kõlas emotsionaalseid hüüatusi, et nüüd keelatakse ära ka omavaheline flirt ja kuramaaž.
Uuringud kõnelevad selget keelt, et probleem on olemas – üleeuroopaline uuring (FRA 2014) tõi välja, et vähemalt ühte kehalise seksuaalse ahistamisena käsitletavat situatsiooni on elu jooksul kogenud 30 protsenti üle 15-aastastest Eesti naistest. Iga kolmas naine! Sina, mina, tema?
Seksuaalne ahistamine on tegu, millel on selged tagajärjed kannatanu tervisele, tema töö- ja eraelule. See võib sõltuvalt kogemuse tõsidusest ja kestvusest mõjutada inimese elu pikalt, isegi aastaid. Peale esialgse šoki taandumist tabab kannatanut sageli eitus, häbi, hirm ja isoleerituse tunne. Kannatanud on öelnud, et pärast juhtunut tundsid nad, nagu oleks neilt midagi olulist röövitud, neid koheldi objektina, neil puudus kontroll oma keha ja tegelikult iseenda üle. Ja see abituse tunne võib neid saata ja mõjutada aastakümneid.