/nginx/o/2018/05/15/7845980t1h4a93.jpg)
Korea poolsaare arengud panevad imestama ka kõige optimistlikumad ja Põhja-Koreaga seotud läbirääkimiste ajalugu süvitsi tundvad analüütikud. Mida oodata, loota või karta hiliskevadisest tippkohtumisest Ameerika ja Põhja-Korea liidrite vahel, kirjutab reisihuviline Erki Loigom Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse blogis.
Kolmest tippkohtumisest tähtsaimaks võiks siiski pidada Kim Jong-uni visiiti Pekingisse märtsis.
Hiina panus Põhja-Korea survestamisse on olnud märkimisväärne, kahjustades oluliselt ka Hiina enda huvisid regioonis.
Asjatundjad ootasid juba ammu Hiina rolli taastumist «Korea sula» raames ning see taastumine tuli väga kõrgetasemelise vastuvõtuga Kimile, kes tõenäoliselt kuulas ära Hiina juhtnöörid, jagas neid sõnatult maailmale ning vastutasuks pigistas Xi Jinping silmad kinni nii mõnegi ahistava piirangu osas.
Naasnuna äsja Põhja-Korea ja Hiina piirialadelt võin kinnitada, et vähem kui kuu jooksul on taas avatud vahepeal suletud olnud korealastega mehitatud ühisettevõtted ning piirialad on majandusliku avamise ootuses.
Lootused tippkohtumistega kaasnevate arengute osas on Yalu mõlemal kaldal kohati ebarealistlikult kõrged. Näiteks tõusid 27. aprilli kohtumise järel Kimi ja Moon Jae-ini vahel Dandongi uute korterite hinna üleöö 60 protsenti!
Toimunud diplomaatilised näitemängud on olnud täis sümbolismi ja suuri sõnu.
Pragmaatiliste läänlastena võime seda võtta pimestatuna inimnäoliseks muutunud Põhja-Koreast või näha pöördumatuid arenguid rahu suunas.
Analüüsides Panmunjomi lõppdokumendis kirjutatut on tegemist reaalpoliitikat vähe või üldse mitte mõjutavate algatustega.
Küll aga tuleb naeratustele ja inimlikkusele rõhunud kohtumised asetada Aasia kultuuriruumi ning nentida, et selliste vormideta ei oleks edasine sisuline koostöö vaatamata tõelistele kavatsustele võimalik.
Siinkohal näengi olukorda, miks Donald Trumpi ja Kimi kohtumise ebaõnnestumine on pigem tõenäoline. Kindlasti oleneb tulemus aga ootuste seadmisest.
Ameerika Ühendriigid on viimase aasta jooksul korduvalt üritanud seada läbirääkimistele eeltingimusi.
Lõuna-Korea presidendi algatused on olnud aga niivõrd võimsad, et tänaseks ei ole ameeriklastel sisuliselt mingeid eeltingimusi olnud võimalik seada.
Kindlasti on palju kinni Trumpis endas, kes 27. aprilli Panmunjomi sündmusi vaatas sügava kadedusega ennast Mooni asemele paigutades. Sellega on Kim ühe garantii endale juba saanud – sellises lausa Nobeli rahupreemiate jagamisele kutsuvas õhkkonnas on kellelgi väga keeruline ähvardada Pyongyangi sõjaliselt.
Kohtumise lõhkiajamiseks piisab vähesest. Trumpi, Mike Pompeo, John Boltoni ja James Mattise keelekasutus räägib avalikult vajadusest saavutada selged kokkulepped, neid kontrollida, monitoorida ja täita. Kuid just sellises selgepiirilises pragmaatikas peitubki oht, miks Aasia mõttemaailmas sellise lähenemisega tulemusi ei saavutata.
Samuti ei ole Põhja-Korea võimud kordagi maininud oma tuumarelvade äraandmist ja Korea filoloogid tõlgendavad kasutatud verbaalsusi «peatamisena», mitte «loobumisena».
Ameerika Ühendriigid soovivad aga Põhja-Korea täielikku tuumarelvadest puhastamist. See on ebareaalne ootus. Põhja-Koreas ei arutle nendel teemadel keegi.
Fakt on, et isegi sajaprotsendilise pühendumise korral võtaks tuumadesarmeerimine Põhja-Korea puhul dekaadi.
Iraanil ei ole ühtegi tuumarelva, teada on nende tuumakomplekside asukohad, nendele on vaba ligipääs. Põhja-Korea puhul puudub tõsiseltvõetav info sootuks ning Kimil on võimalik näidata inspektoritele vaid murdosa enda võimekustest.
Samuti on Põhja-Koreal arvestatavad võimekused tavarelvastuses, hoomamatud keemia- ja biorelvade varud. Neid on Kim katsetanud nii Süüria sõjas kui ka oma poolvenna peal.
Rääkida tuleb, ebaõnnestumised on lubatud ja need tuleb alla neelata, kuid mõõdukas optimism ja kaine mõistus peavad säilima.
Arvestada tuleb vaatamata kiiretele pööretele osapoolte püsimajäänud strateegilisi huvisid, reaalpoliitikat ja asjaolu, et Põhja-Koread ei valitse segane keiser, vaid ratsionaalne ja enda ellujäämist tagav türann.
Kim on vereliini pidi omandanud oskuse maailmapoliitikas manööverdada ning suures plaanis ei tundu ka käesolev sulamine ülearu muud kui ajapikenduse ostmine lähimateks kuudeks või lausa aastateks.
Oluline on jälgida Kimi majandusega seotud soove ja väljapressimisi, sest just elanike toimetulemise jätkuv parendamine võib olla võtmesõna, mis Põhja-Korea režiimile ellujäämiseks vajaliku toetuse suudab tagada.
/nginx/o/2021/12/16/14264142t1h51db.jpg)