:format(webp)/nginx/o/2018/05/15/7845264t1h37fb.jpg)
Vaid aasta aega kannatas Artur Talvik kiikuda kodanikuühiskonna ja poliitikaühiskonna vahel, tõestades siililegi selget – ega tuli ja vesi ikkagi kokku pole loodud. Teisisõnu – kummalgi ühiskonna sektoril on oma roll, aeg ja koht, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner.
Karm reaalsus näitas, et Toompea pole kiigeplats, kus külaseltsi asju ajada. Külasimmanit peetakse enamasti jaanilõkke ääres ja seal aetakse ka külaelu asjad korda.
Muidugi – sidusas ühiskonnas ei sobi poliitilisel eliidil külaseltside muresid ignoreerida ja üha enam räägitakse kaasamisest. Ometigi on meil kodukootud rahvaliikumise külmutamise näide omast käest võtta, kui jääkeldri liikumine ei jõudnud Kadrioru väravatest väljagi.
Ei jäänudki Talvikul muud üle, kui katta oma kukal punase mütsikesega ja minna sellega Toompea koridoridesse kartellipoliitikuid ärritama.
Kujutan ette, et Indrek Tarand viiks ka kommunistliku partei riigikokku (kui seda keegi peaks soovima).
Punamüts oli küll eristavaks brändiks põhjaranniku kogukonnamõtteviisi esindades, kuid riigikogulastest kartellipoliitikud ei ole lasknud end eksitada – riigikogu pole see kogukond, kes Talviku mõtteid jagama hakkaks.
Sellest on muidugi kahju, sest tulihingelisemat korruptsiooni vastu võitlejat kui Talvik on raske leida. Ilmselt oleks võitlus tulemuslikum, kui valida kohasemad võitlusvahendid ja sobivam võitlusareen. Ja üldsegi poleks paha, kui Talviku viimane tarkus osutuks tõeks – vana ülesehitusega parteide aeg hakkab läbi saama.
Talvik alustab iga intervjuud sõnumiga, et tema ei taha poliitilisi parteisid, vaid tahab poliitilisi liikumisi. Tehes kõige lihtsama lingvistilise analüüsi, näeme, et nime Vabaerakond vastu pole tal midagi, mis tähendab, et sõnal «erakond» poleks nagu viga midagi. Teisalt, pole Talvikul midagi ka sõna «poliitiline» vastu, kuna soovib justnimelt esindada poliitilist liikumist.
Niisiis – ainuke häda, mis teda segab, on sõna «partei.» Sellest võib ka aru saada, kuna nõukaajal kasvanud inimestele seondub see sõna paratamatult tol ajal võimutsenud kommunistliku parteiga. Seega, poliitiline liikumine Vabaerakond peaks Talviku lingvistilist mõttekäiku igati rahuldama – tema aga astus sellest liikumisest välja. Saa siis asjast aru!?
Nüüd aga ei teata kiigeplatsidel Vabaerakonnast mõhkugi ja käiakse valimiskünnise taha käpuli.
Dilemma on selles, et riigikorralduslikult ei pääse me parteidest kuhugi, olgu nad kasvõi ümber nimetatud erakondadeks või liikumisteks. Makronismi võidukäigu kuulutajad küll hõiskavad, kuid Emmanuel Macron on vaid järjekordne Pariisi kommuuni barrikaadidele kutsuja ja Angela Merkel tervitab teda ikkagi kui prantslaste esiparteilast.
/nginx/o/2014/09/20/3364999t1h61a1.jpg)
Andres Herkeli taasvalimisega Vabaerakonna esimeheks algas teine spiraal karikakramängus. Paraku, see spiraal saab viia vaid allakäigule. Päev enne esimeheks valimist tuli Herkel välja sooviga saada makronismi maaletoojaks (kuigi sellelaadseid ilminguid on külge poogitud ka Kaja Kallasele ja liikumisele Eesti 200). Siinkohal oleks kohane märkida, et Macronil on midagi, mida suurel osal poliitikutest ei ole – karisma.
Esimese hooga meenuvad kolm meie erudeeritud poliitikut, kes läbi käinud pea kõik riigikogu koosseisud ja iseenesest ajavad õiget Eesti asja, kuid kelle karisma puudumine ei ole võimaldanud ega ka võimalda asumist ministritoolile – Mart Nutt, Marko Mihkelson ja seesama Herkel. Huvitaval kombel on kõik Isamaa – IRLi taustaga.
Järelikult – peale esinduspoliitikute on vaja ka tööpoliitikuid ja need just nimetatud ongi. Lisaks, siin kumab nii Vabaerakonna kui ka IRLi krooniline häda – karismaatilisuse nappus (siiski, karismaga ei saanud kiidelda ka Mart Laar, kellest sai koguni kahekordne peaminister, kuid siis olid teised ajad).
Iseenesest on ju Herkeli üleskutsed igati tervitatavad – avatud nimekirjad, kus mandaadid saadaks saadud häälte alusel, et riigikogu mandaat ja kohaliku volikogu mandaat ei ole ühitatavad, erakondade riigipoolse rahastamise vähendamine, isiksuse vabadused.
Miskipärast olen arvamusel, et kui paneksin mitmele leheküljele kirja kõik maailma parandavad meetmed ja eesti elu paremaks tegevad ettepanekud ning saadaksin sellise üleskutse kõigile eesti inimestele – ei saa minust ikkagi riigikogu liiget, peaministrit ega ka presidenti. Midagi, peale elust arusaamise, on veel vaja.
Samas, kujutan ette, et Indrek Tarand viiks ka kommunistliku partei riigikokku (kui seda keegi peaks soovima).
Talvik võiks järgmisel aastal kandideerida Euroopa parlamenti ja sealt otsast alustada poliitiliste parteide mahakandmise kampaaniat
Vabaerakonna otsustavaks naelaks oma kirstu löödi eksperimendiga, mitte osaleda kohalikel valimistel (oma nimega). Just kohaliku elu edendamisest ongi ju Talvik jutlustanud ja mis olnuks loogilisem, kui riigikogu erakonnana seda külakogukondades teha. Nüüd aga ei teata kiigeplatsidel Vabaerakonnast mõhkugi ja käiakse valimiskünnise taha käpuli.
Vähemalt oleme saanud ühe kogemuse võrra rikkamaks - Talviku enesetapjalik eksperiment, pugeda Punamütsikese kombel hundi kõhtu (riigikokku), et selle seedimist ümber korraldada, ei kandnud vilja.
Aga, Talvik võiks järgmisel aastal kandideerida (oma punase kuklamütsikesega) Euroopa parlamenti ja sealt otsast alustada poliitiliste parteide mahakandmise kampaaniat – küll siis Macron ja Merkel kratsiksid kukalt.
:format(webp)/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)